Tegijad TÜÜEkad teevad ära nii looduses, Riigikogus kui ka Tudengipäevadel

Tule õpi koos meiega Ööraamatukogus!



Edukat SESSI! Read more!

Lahanguid tegev õppejõud kardab

Hirmujudinatel kuulavad nii mõnedki arstiteaduskonna üliõpilaste rõõmuhõiskeid laipade lahkamise võimaluse üle. Mõned inimesed teevad seda tööd aga alaliselt. Arstitudeng Gilber Kask uuris anatoomia instituudi vanemassistendilt Hannes Tomuskilt tema mõneti ebatavalise ameti kohta.

Millised on teie põhilised tööülesanded?

Ülikooli õppejõu peamised ülesanded on õppetöö, mis minul praegusel hetkel moodustab põhilise osa ning hõlmab endas loengute ja praktikumide läbiviimist ja ettevalmistamist ning metoodiliste juhendite ettevalmistamist, paberite kirjutamist jne. Teiseks olulisemaks asjaks on teadustöö: eksperimentide tegemine, teiste artiklite lugemine, oma artiklite kirjutamine ning võitlemine nende avaldamise eest.

Kui kaua Te üldse olete skalpelli laipade külge pannud?

Esimene kord oli esimesel kursusel. Hiljem viiendal kursusel patoloogilise anatoomia ja kohtumeditsiini lahangutel. Pärast juba siis kui ma tööle tulin.

Kui palju nüüd töötades kokku puutute?

Umbes sama palju kui tudengid. Tavaliselt ma eriti ei kipu tegelema nendega. Muidu oli ka teadustöö laipadega vahepeal, aga nüüd viimane aasta ei ole ka seda olnud.

Kas Teile meeldib see töö?

Ei oskagi öelda, kas ta meeldib. Lihtsalt on asi selles, et see on töö, mida ma oskan. Neid inimesi, kes oskaksid laipu prepareerida, väga palju ei ole.

Kas võib siis öelda, et Te olete professionaalne pepareerija?

Nii ei saa öelda. Minust on paremaid ka. Üleüldse on Eestis praegu need, kes laipasid prepareerivad põhiliselt õppejõud siin anatoomia instituudis.

Kui palju neid võiks arvuliselt kokku olla?

Neid hingi, kes veel töötavad, on kuskil ütleme 8-9 Eesti Vabariigi peale.

Kuidas Te sellele tööle sattusite?

Ma ei olnud väga hea tudeng ja olin vahepeal akadeemilisel. Sel õndsal stagnaajal oli õppimise kõrval väga raske tööl käia, sest väga pikad päevad olid tund tunni järel ning kontrolliti kohalkäimist. Akadeemilise ajal otsisin omale töökohta. Lihttööliseks kuskile mujale ei saanud või ei tahtnud. Siis ma sattusingi anatoomia kateedrisse, kus parajasti oli hädasti vaja laboranti või preparaatorit, kes valmistaks ja tassiks ette, viiks ära, peseks puhtaks, paneks tagasi jne. Suure heameelega oldi kohe nõus mind võtma, sest arstitudeng oli maiuspala, sest ta teadis, mida teha. Mina elasin siia sisse ja juhtuski, et peale lõpetamist võeti mind tööle ja siia ma jäingi.

Teie töö on tavainimestele hirmuäratav. Mida või keda te ise siin maamunal kardate?

Mul olid praktika ajal mõned kogemused kiirabiga. Ühelt poolt tekitab minus hirmu selline patsient, kes on iga hetk suremas, sest tuleb tegutseda välkkiirelt ja ma kardan, et äkkolukorras võin ma veidi pikemalt mõtlema jääda ja need olulised sekundid mööda lasta. Teiseks on see, et ma pole suurem asi kakleja ning tihti juhtus see, et kiirabi jõudis sündmuskohale enne miilitsat ning siis tuli arstil ka vägivallatsejaid maha rahustada või noaga vehkiva päti eest ära joosta. Sõbral mul löödi haamriga rangluu puruks. Selliseid olukordi ma kardan.

Kuidas inimesed suhtuvad Teie ametisse?

Üldiselt ega midagi väga imelikku ei ole. Mõni ehmatab võibolla natuke ära. Mina olen anatoom ja tegelen nende laipadega kaks kuud aastas. Laibalõikumistega tegelevad rohkem kohtumeditsiin ja patoloogilise anatoomia eksperdid, kelle põhitöö ongi nendega tegelda, ainult puhkus jääb vahele. Neid ikka inimesed teavad ja vangutatakse pead küll, et kuidas ta vastu peab sellise ameti peal.

Mitmele laibale Te olete umbkaudu noa külge pannud?

Suhteliselt raske öelda. Nõukogude ajaga võrreldes on tänapäeval on laipasid vähe. Ma tegelen võibolla 2-3ga aastas, tol ajal oli kuskil 12. Olen käinud ka umbes 50 laipa Soomes prepareerimas, seal on hoopis teine stiil ja vahepeal on päris huvitav teha teistmoodi. Ja kui ma tundsin, et ma olen skalpelliga kehvaks jäänud, siis harjutamiseks asendasin kohtumeditsiinis. Praegu tunnen ka, sest nii pikk vahe on sees, et käetunne kaob ära. Mõned aastad tagasi, kui sai rohkem teadustööd tehtud. Laias laastus tuleb kokku 250 laiba ringis.

Kuidas siis ikkagi on laipade saamisega nüüd?

Nõukogude ajal kehtis meil terves maailmas väga laialt levinud süsteem laipade vormistamisel. Näiteks Šveitsis on siiani see, et kui inimene, kellel teadaolevalt ei ole perekonda, sureb ära, siis omavalitsus võib ta üle anda meditsiiniasutusele teadus- ja õppetööks. Siis see kehtis, nüüd on ära keelatud. Praegu me võime võtta üle selle, kes ise on nõusoleku andnud. Tol ajal toodi siia nn psühhoinvaliidide kodudest neid, kes olid heas vormis aga nad surid igasuguste imelike asjade kätte. Nende puhul oli teada, et neil ei olnud sugulasi. Juhuslikku tundmatut laipa meil ei olnud.

Mis on kõige kummalisel juhtum seoses lahangusaaliga?

Vanas anatoomikumis olid ruumid läbikäidavad, sealhulgas ka lahangusaal. Hoones käisid lisaks arstitudengitele ka kehakultuuriteaduskonna üliõpilased. Lahangu lauad olid meil ilusad ja läikivad, millel meil koguaeg laipu ei olnud. Ühel päeval algas preparatsioon. Siis kui kehakultuurlased läksid loengusse olid laipadel kiled peal ning need, kes läbi läksid ei pannudki tähele, aga kui nad tagasi tulid, siis olid arstitudengid peale hakanud ning kiled maha võtnud. Viis paari paljaid varbaid olid vastu vahekäiku. Paljud läksid ruttu läbi, sest ehmatasid ära, aga üks 1,9 m pikk ja turske korvpallurist daam, kes õppis venekeelses rühmas, ehmatas nii ära, et ei julgenudki kaugemale minna. Viskas laudade vahel kõhuli ja hoidis kahe käega pead kinni ning kisas nii kuis jaksas. Pool maja jooksis kisa peale kohale. Me kutsusime koridorist neli korvpallurit, kes ta koridori tõstsid. Naine lõpetas kisa, tõusis püsti ja jooksis minema. Laibad võivad ehmatada, keda tahes, pole vahet kui tugev inimene on.

Read more!

Itaallane praktiseerib Eestis vene keelt

Tartu Tudeng tunneb huvi välistudengite pesitsemise kohta ülikoolilinnas. Mariann Aava, haridusteaduskonna esindaja TÜÜEs püüdis kinni ligi 500 välisüliõpilase hulgast itaallase Giulia Landonio ning uuris, mis salapärane asi toob ühe noore terveks aastaks lõunamaalt põhjamaale ja mida ta oma elust siin arvab.

Mida sa Eestis õpid?

Ma tulin siia, et õppida oma eriala, hispaania ja vene keelt koos Eesti üliõpilastega. See ei edene väga edukalt, sest ma ei oska ikka veel hästi vene keelt rääkida.

Miks sa valisid just Eesti?

Mitte just väga romantilisel põhjusel. Mul oli kaks varianti. Kuna ma õpin hispaania ja vene keelt, sain ma minna kas Hispaaniasse või tulla Eestisse. Ma mõtlesin, et itaallasel oleks väga lihtne õppida ja töötada Hispaanias. Aga siin on Venemaa lähedal ja ma saaks seal käia. Ma pole küll veel jõudnud seda teha, aga plaanin minna. Samuti külastasin ma ühte kodulehte, kus oli kirjas, et Eestist on pärit üks kuulus multifilm, ja mõtlesin, et see on väga huvitav.

Kas alguses oli raske kohaneda?

Ei, sest me kõik elame Raatuse ühiselamus. Seal on palju välistudengeid ja pidusid.

Kas sulle meeldib see, et välistudengid kõik ühes kohas elavad?

Tegelikult mitte, sest ühest riigist olevad üliõpilased on samas boksis, lausa samas toas.

Kas Sa tahaksid elada pigem eestlasega koos?

Alguses ma elasingi kaks kuud kahe eestlasest tüdrukuga koos. Aga oli põhiliselt oma noormehe juures, mitte meil. Teine tüdruk, kes minuga samas toas elas, oli vanem, ta käis tööl ja tal olid teised huvid. Meil ei olnud midagi ühist.

Kuidas õppejõud välistudengitesse suhtuvad?

Väga hästi. Eriti sellepärast, et ma olen Itaaliast. Nad teavad, et kui Itaalias õpetatakse mingit keelt, siis räägitakse enamus ajast ikka oma keeles. Nii et nad mõistavad meie teadmiste puudumist.

Aga teised üliõpilased?

Ka väga hästi. Näiteks eile, kui meile vene keele seminaris anti ülesanne, ei saanud ma midagi aru, sest tööjuhend oli ka vene keeles. Kui õpetaja mujale vaatas, küsisin ühelt vene tüdrukult abi ja me tegime koos ära selle ülesande. Ta seletas mulle täpselt, mida teha.

Mida sa vabal ajal teed?

Ma mängin veepalli ja mulle meeldib Emajõe ääres olla. Zavoodis ja Maailmas käin ka mõnikord. Aga ma väga palju väljas pubides ei käi. Pigem lihtsalt meeldivad ühised õhtusöögid.

Mida sa Pirogovi pargist arvad?

Kui ma septembris siia tulin, siis mul polnud sõpru, kellega seal käia, ehkki ma nägin seal palju inimesi. Võib-olla peaks nüüd minema.

Mida erilist sa sooviksid veel välja tuua?

Ma igatsen päikest. Ja ma pole harjunud selle vaikusega, mis siin on. See on Itaaliast väga erinev, seal on lärmakas. Siin saan ma kohvikutes õppimas käia, kui tundide vahel paus on, eriti talvel. Ja mulle meeldib see, et Eestis on nii palju metsi.

Read more!

Eestlane vs vahetusüliõpilane ehk kas me oleme lõimumiseks valmis

Tartu Ülikooli kodulehekülje andmetel alustas 2007/2008. õppeaasta sügissemestril siin õpinguid 172 välistudengit, sealhulgas 102 Erasmus programmiga. Neid väliskülalisiüliõpilasi on tänavatel pidevalt kuulda ja näha. Praegustel vahetusüliõpilastel on aga üks mure: nad ei integreeru eestlastega, ei õpi eesti keelt ega kultuuri tundma. Paljud veedavad siin ainult ühe semestri ja kohtuvad põhiliselt vaid ettekandjate, baaridaamide ja oma eriala õppejõududega, sest elama pannakse kõik ühtekokku Raatuse ühiselamusse ning eriti sageli veel prantslased prantslastega ja sakslased sakslastega, et vältida kultuuridevahelisi arusaamatusi.

Välisüliõpilaste integratsioon on probleem, millest räägitud juba pikemat aega nii Tartu Ülikooli, TÜÜE kui tudengite endi tasandil. Ka ESN (Eramus Student Network), mis tegeleb erasmuslaste vaba aja korraldamisega, tunneb muret, sest välistudengid ise pole praeguse olukorraga rahul. Nad on tulnud siia muul eesmärgil kui kaasmaalastest sõprade leidmine.

Mis on siis lahendus? Üks võimalus oleks välismaalasi Tartu ühiselamute vahel laiali jaotada ja anda neile eestlastest toanaabrid, seda muidugi osapoolte omal soovil. On teada tuntud tõde, et keelt õpitakse ikka vaid olukorra sunnil. Samuti on koos elamine see, mis inimeste vahel kõige lähedasema kontakti loob läbi keelepraktika ja kultuuridevaheline kommunikatsiooni. Just nii saaks muuta ka välistudengitele omaseks saanud pidutseja stereotüüpi ning anda neile kaasa rohkem mälestusi kui odav õlu ja klubi Illusioon, sest nemad on ju Eesti tutvustajad oma kodumaal.

Tudengilt võiks juba ühiselamukoha taotluses küsida, kas ta oleks nõus jagama tuba või ühiselamuboksi vahetusüliõpilasega. See oleks täiesti vabatahtlik otsus.

Lahendus ei ole aga nii lihtne kui paistab. MTÜ Üliõpilasküla, mis tudengite majutamisega tegeleb, näeb juba ette tekkivaid probleeme. Alguses on küll paljud valmis välistudengiga koos elama, mõne aja pärast aga leiavad, et see on liiga raske ning tahavad toanaabrit vahetada. See aga pole võimalik, kuna ühiselamud on täis. Suurima probleemina nähakse muidugi pidutsemist ja lärmi, mis välistudengeid lahutamatult saadavad. Ei tasuks aga kõiki inimesi ühte patta panna. Ka eestlasi on ju väga erinevaid ning arvatavasti on vaid kümnendik väliskülalistest need, kes selle üldmulje loovad. Uskuge või mitte, aga nad on siia ikkagi õppima tulnud.

Praeguse seisuga pole veel võimalik välisüliõpilasega ühiselamutuba jagada, kuid loodetavasti suudame stereotüüpe muuta ning vastavaid osapooli veenda, et integratsioon on kõigi, eriti Tartu Ülikooli huvides.

Ulvika Hurt

Inglise filoloogia 1. kursuse tudeng

Välismaalasest elukaaslase ...

... plussid:

+ keelepraktika omas kodus (mõlemale poolele)
+ kultuuridevaheline kommunikatsioon
+ kui ise ei saa välismaale, tuleb välismaa koju kätte
+ parem mulje eestlastest
+ parem mulje välismaalastest
+ tudengil tekib huvi välisriikide vastu (on tõenäolisem, et läheb ka
ise vahetusaastale ja see on mobiilsus heas mõttes, mitte ajude äravool)

... miinused:

- kultuurišokk
- keelebarjäär
- võõras toanaaber (kuigi paljud satuvad niikuinii võõraga ühte tuppa miks siis mitte juba välismaalasega)
- teised harjumused, tavad (seda juhtub ka eestlaste vahel)
- erinev toidukultuur

Read more!

Kuidas tudeng … õlut testib?

Päike käib juba kõrgelt, mätas on kuiv ning üha rohkem ja rohkem inimesi koguneb Pirogovi parki märjukest tarbima. Üliõpilastele meeldib õlut juua, aga kas neile see ka tõeliselt “maitseb” ehk siis kas nad tegelikult ka vahet teevad, milline kesvamärjuke parajasti keelt paitab? Milline õlu kõlbab juua ja milline mitte? Tartu Tudengi eksperimendigrupp tundis asja vastu huvi ning käis üliõpilaste juures uurimas, kas ja kui hästi tehtakse õlledel vahet. Eksperimendi kõlas: “Mõista, mõista, mis õlu on?”

Seadsime sammud Raekoja taga paikneva pargi poole, mis soojade ja selgete ilmade korral on noorte seas äärmiselt populaarne nn piknikukoht. Pärast lühikest ringi vaatamist leidsime viis kogenud mõdusõpra, kes soovisid meelsasti kasutada võimalust mekkida tasuta õlut. Pakkusime neile läbipaistvates plastiktopsides nelja populaarsemat joogipoolist: Saku Originaali, A.Le Coq Premiumi, Alexandrit ja Rocki. Testijate olukorra lihtsustamiseks ütlesime ka ette, mis märjukeste vahel üldse valida on võimalik.

Kasutusse läksid kõiksugused nipid, mis varrukast võtta olid – uuriti lõhna, vaadeldi värvi, püüti mõjutada testi läbiviijaid, kuristati kurku. Matkiti tegevusi, mis televiisorist seoses veinide degusteerimistega meelde olid jäänud. Pärast hoolikat mekkimist tulid kõigil vastused kõhklusetooniga hääles. Hoolimata igasugustest põhjendustest (õlu on lahtunud; maitsed segunenud), pidid lõpuks kõik tunnistama, et ega nii lihtsalt mõdudel vahet ei teegi. Osavamad suutsid eristada kahte õlut neljast ja kõik eristasid vähemalt ühte. Kõige enam tundi ära Rocki ja Saku Originaali, seda lausa tervelt kolmel korral. Alexanderit seevastu ei suutnud keegi tuvastada. Testijad selgitasid, et need õlled, mida tihedamalt tarbitakse, on lihtsamini ära tuntavad. Samas aeti rohkem segi tugevamaitselisi Alexandrit ja Rocki ning pehmemamaitselisi Premiumi ja Originaali.

Tulemuste selgudes ei olnud aga katses osalenud oma saavutustes pettunud. Pigem võeti asja naljaga ning sõnati, et õllejoomine ei tohikski täppisteadus olla. Lubati kindlasti harjutada juhuks, kui peaks ka järg antud üritusele tulema. Kuid järgmine kord loodeti näha õllede seas ka Double Bocki, sest seda pidi alati ära tundma.

Üheskoos tehti järeldus, et hoolimata õllejoomise kogemustest, on siiski keeruline vahet teha erinevatel märjukestel. Seega peaksid rõõmustama kõik laisad tudengid, kes soojal kevadpäeval õlleleti ees nõutult oma lemmikõlut otsivad.

Read more!