Kui kaua Te üldse olete skalpelli laipade külge pannud?
Esimene kord oli esimesel kursusel. Hiljem viiendal kursusel patoloogilise anatoomia ja kohtumeditsiini lahangutel. Pärast juba siis kui ma tööle tulin.
Kui palju nüüd töötades kokku puutute?
Umbes sama palju kui tudengid. Tavaliselt ma eriti ei kipu tegelema nendega. Muidu oli ka teadustöö laipadega vahepeal, aga nüüd viimane aasta ei ole ka seda olnud.
Kas Teile meeldib see töö?
Ei oskagi öelda, kas ta meeldib. Lihtsalt on asi selles, et see on töö, mida ma oskan. Neid inimesi, kes oskaksid laipu prepareerida, väga palju ei ole.
Kas võib siis öelda, et Te olete professionaalne pepareerija?
Nii ei saa öelda. Minust on paremaid ka. Üleüldse on Eestis praegu need, kes laipasid prepareerivad põhiliselt õppejõud siin anatoomia instituudis.
Kui palju neid võiks arvuliselt kokku olla?
Neid hingi, kes veel töötavad, on kuskil ütleme 8-9 Eesti Vabariigi peale.
Kuidas Te sellele tööle sattusite?
Ma ei olnud väga hea tudeng ja olin vahepeal akadeemilisel. Sel õndsal stagnaajal oli õppimise kõrval väga raske tööl käia, sest väga pikad päevad olid tund tunni järel ning kontrolliti kohalkäimist. Akadeemilise ajal otsisin omale töökohta. Lihttööliseks kuskile mujale ei saanud või ei tahtnud. Siis ma sattusingi anatoomia kateedrisse, kus parajasti oli hädasti vaja laboranti või preparaatorit, kes valmistaks ja tassiks ette, viiks ära, peseks puhtaks, paneks tagasi jne. Suure heameelega oldi kohe nõus mind võtma, sest arstitudeng oli maiuspala, sest ta teadis, mida teha. Mina elasin siia sisse ja juhtuski, et peale lõpetamist võeti mind tööle ja siia ma jäingi.
Teie töö on tavainimestele hirmuäratav. Mida või keda te ise siin maamunal kardate?
Mul olid praktika ajal mõned kogemused kiirabiga. Ühelt poolt tekitab minus hirmu selline patsient, kes on iga hetk suremas, sest tuleb tegutseda välkkiirelt ja ma kardan, et äkkolukorras võin ma veidi pikemalt mõtlema jääda ja need olulised sekundid mööda lasta. Teiseks on see, et ma pole suurem asi kakleja ning tihti juhtus see, et kiirabi jõudis sündmuskohale enne miilitsat ning siis tuli arstil ka vägivallatsejaid maha rahustada või noaga vehkiva päti eest ära joosta. Sõbral mul löödi haamriga rangluu puruks. Selliseid olukordi ma kardan.
Kuidas inimesed suhtuvad Teie ametisse?
Üldiselt ega midagi väga imelikku ei ole. Mõni ehmatab võibolla natuke ära. Mina olen anatoom ja tegelen nende laipadega kaks kuud aastas. Laibalõikumistega tegelevad rohkem kohtumeditsiin ja patoloogilise anatoomia eksperdid, kelle põhitöö ongi nendega tegelda, ainult puhkus jääb vahele. Neid ikka inimesed teavad ja vangutatakse pead küll, et kuidas ta vastu peab sellise ameti peal.
Mitmele laibale Te olete umbkaudu noa külge pannud?
Suhteliselt raske öelda. Nõukogude ajaga võrreldes on tänapäeval on laipasid vähe. Ma tegelen võibolla 2-3ga aastas, tol ajal oli kuskil 12. Olen käinud ka umbes 50 laipa Soomes prepareerimas, seal on hoopis teine stiil ja vahepeal on päris huvitav teha teistmoodi. Ja kui ma tundsin, et ma olen skalpelliga kehvaks jäänud, siis harjutamiseks asendasin kohtumeditsiinis. Praegu tunnen ka, sest nii pikk vahe on sees, et käetunne kaob ära. Mõned aastad tagasi, kui sai rohkem teadustööd tehtud. Laias laastus tuleb kokku 250 laiba ringis.
Kuidas siis ikkagi on laipade saamisega nüüd?
Nõukogude ajal kehtis meil terves maailmas väga laialt levinud süsteem laipade vormistamisel. Näiteks Šveitsis on siiani see, et kui inimene, kellel teadaolevalt ei ole perekonda, sureb ära, siis omavalitsus võib ta üle anda meditsiiniasutusele teadus- ja õppetööks. Siis see kehtis, nüüd on ära keelatud. Praegu me võime võtta üle selle, kes ise on nõusoleku andnud. Tol ajal toodi siia nn psühhoinvaliidide kodudest neid, kes olid heas vormis aga nad surid igasuguste imelike asjade kätte. Nende puhul oli teada, et neil ei olnud sugulasi. Juhuslikku tundmatut laipa meil ei olnud.
Mis on kõige kummalisel juhtum seoses lahangusaaliga?
Vanas anatoomikumis olid ruumid läbikäidavad, sealhulgas ka lahangusaal. Hoones käisid lisaks arstitudengitele ka kehakultuuriteaduskonna üliõpilased. Lahangu lauad olid meil ilusad ja läikivad, millel meil koguaeg laipu ei olnud. Ühel päeval algas preparatsioon. Siis kui kehakultuurlased läksid loengusse olid laipadel kiled peal ning need, kes läbi läksid ei pannudki tähele, aga kui nad tagasi tulid, siis olid arstitudengid peale hakanud ning kiled maha võtnud. Viis paari paljaid varbaid olid vastu vahekäiku. Paljud läksid ruttu läbi, sest ehmatasid ära, aga üks 1,9 m pikk ja turske korvpallurist daam, kes õppis venekeelses rühmas, ehmatas nii ära, et ei julgenudki kaugemale minna. Viskas laudade vahel kõhuli ja hoidis kahe käega pead kinni ning kisas nii kuis jaksas. Pool maja jooksis kisa peale kohale. Me kutsusime koridorist neli korvpallurit, kes ta koridori tõstsid. Naine lõpetas kisa, tõusis püsti ja jooksis minema. Laibad võivad ehmatada, keda tahes, pole vahet kui tugev inimene on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar