Nimi, vanus. Teaduskond ja eriala (hetkel)
Esta Prangel, 23-aastane ja õpin filosoofiateaduskonnas soome-ugri keeli, hetkel on käsil magistrantuuri teine aasta.
Millise programmiga, kui kauaks ja millises ülikoolis Sa käisid?
Läksin Erasmusega Ungarisse Szegedi Ülikooli 2007/2008 õppeaasta sügissemestriks, kuid detsembris tekkis võimalus lepingut pikendada ning kuna just siis hakkas elu hoogu sisse saama, tegin avalduse ja sain ka kevadsemestriks jääda.
Miks Sa otsustasid üliõpilasvahetusest osa võtta? Kust Sa leidsid võimaluse/stipendiumi?
Olin teist aastat ungari keelt õppimas, kui sai selgeks, et Ungaris elamata ma seda selgeks ei saa. Teisalt olin lihtsalt uudishimulik välismaal elamise ja oma kohanemisvõime proovilepaneku vastu. Erinevate stipendiumite kohta sain infot peamiselt teistelt, kes enne Ungaris olid käinud. Erasmuse stipendiumi leidmisega probleeme polnud, kuna see on stipendiumeist ehk tuntuim ning lihtsamini taotletav.
Mis oli Sinu kõige lahedam kogemus selle vahetusaasta jooksul?
Akadeemilise poole pealt meeldisid enim mu udmurdi keele tunnid. Kuna minuga samal tasemel teisi üliõpilasi polnud, siis olin tundides õppejõuga kahekesi. Õppetoolis polnud tihti ruumi ja seepärast toimusid mingil perioodil meie tunnid ühes teemajas. Rüüpasime matet, krõbistasime küpsiseid ja vahetasime raamatuid. Mul oli hea meel oma ala tipu pühendunud õpetamise üle, tema rõõmustas selle üle, et saab kellegagi udmurdi keeles rääkida.
Koolivälisest elust oli parim muidugi uute sõprade leidmine. Senini olin arvanud, et võõrkeeltes suhtlemine seab mingisugused piirid, mis võivad saada takistuseks kellegagi tõeliselt lähedaseks muutumisel, kuid mu oma kogemused panid mind selles küsimuses meelt muutma.
Milline oli kõige ebameeldivam kogemus?
Ebameeldivaim oli kahtlemata äratulek ja sellele järgnenud paar kuud Eestis. Minnes ei osanud ma ette kujutadagi, kui head sõbrad mul seal tekkida võivad ja kui kiiresti juurdub uus argirutiin. Kõige tipuks ei tundnud ma mingisugust koduigatsust. Eestis elavatel lähedastel oli kõike seda raske mõista, kuna erinevalt neist ei pidanud ma oma suhet Ungari ja sealse eluga ajutiseks. Eestiga leppimiseks ja kohalike oludega kurssiviimiseks kulus üsna mitu masendavat kuud.
Võrdle olukorda Tartu Ülikoolis selle ülikooliga, kus Sa vahetusaastal õppisid? (akadeemiline pool, õppejõudude tase, elamistingimused, spordivõimalused, vaba aja veetmise võimalused jne)
Ma saan sellele küsimusele vastata ainult vahetusüliõpilase seisukohalt ja seetõttu puudub mul adekvaatne ülevaade sealsete üliõpilaste elust ja oludest. Näiteks on üldteada, et vahetusüliõpilasi ei kipu õieti keegi eksamitel läbi kukutama. Kohati tegi see meele üsna mustaks, kui pärast pühendunult õppimist eksamil naeruväärselt lihtsatele küsimustele vastama pidin. Samas nägin, milline paanika valdas kohalikke üliõpilasi sessi ajal. Raamatukogu oli inimesi pungil täis ja kõik tõepoolest õppisid, mitte ei vahtinud niisama ringi ega ajanud sõpradega juttu. Isegi raamatukogu vastas asuvates baarides oli sessi algus silmaga näha, kuna ühtäkki vahetasid suurimadki tipsutajad õllepudelid limonaadide vastu. Võõraste ja omade üliõpilaste vahel tehti tõenäoliselt vähem vahet nendes ainetes, mis polnud mõeldud konkreetselt välisüliõpilastele ja kus käisid ka kohalikud tudengid.
Raske on leida kriteeriume, mille alusel õppejõude hinnata. Suuremat sorti etteheiteid ei olnud põhjust eriti kellelegi teha, kuid minu lähemad kokkupuuted olid ka peamiselt eri osakondade juhatajate ja professoritega, kelle publikatsioonide ja muude saavutuste nimekirjad olid muidugi aukartustäratavad.
Ühiselamukohtadega oli Szegedis kitsas ja teadsin vaid mõnda üksikut välismaalast, kes ühikas elas. Üldiselt üürisid nii kohalikud kui välistudengid mitme peale üht korterit.
Spordivõimalused olid minu arvates paremad kui Tartus. Näiteks oli üliõpilastel võimalus õhtuti tasuta ujulas käia ning tenniseväljakut kasutada. Ülejäänud spordialadel tagas üliõpilaspilet märkimisväärse hinnaalanduse. Meelelahutuslikumasse vaba aja sisustamisse oli ülikool oma panuse andnud klubi näol, mis asus peahoone keldris. Seal toimusid nii erasmuslaste peod kui ka konkreetsete teaduskondade üritused.
Ülikooli peahoone oli pudeneva krohviga ja üsna räämas olemisega, õppehooned olid samuti pigem vanamoodsad kui modernsed. Küll aga oli Szegedi ülikooli raamatukogu Tartu omast kordades uhkem. 2004. aastal avatud avar klaasne ja läikiv hoone varjas endas nii lugemis- kui konverentsisaale, eraldatud alasid grupitöödeks ja üle 200 arvuti. Szegedi ülikooli kiituseks peab veel mainima, et kohviautomaate oli kõigis hoonetes korruse kohta reeglina vähemalt üks.
Kas vahetusaasta muutis Sind kuidagi või andis sulle kogemusi, mida Sa Tartus olles poleks saanud? Oled Sa nüüd parem inimene? :)
Eemalolek Eestist ja siinsetest inimestest võimaldas asju
distantsilt vaadates teisiti hinnata ja nii mõnessegi väljakujunenud veendumusse korrektiive teha. Eelkõige pani see kogemus mõtisklema ajaloo ja rahvuste küsimuse üle, kuna ungarlased olid alati väga agarad jutustama ülekohtust, mida neile minevikus tehtud on ja mustlastest, kes paistsid tihti kõige kurja juur olevat. Samal ajal oma päevi rahvuste ja keelte paabelis mööda saates sai aga üha
selgemaks, kui triviaalne on kellegi rahvus või päritolu. Olgugi et hispaanlaste nägemus huumorist võis kardinaalselt erineda soomlaste omast, oli suheldes rohkem tunda rahvusteüleseid universaale. Just sellest multikultuursest seltskonnast olengi pärast kõige rohkem puudust tundnud. Raske öelda, kas ja kui palju see kogemus mind paremaks inimeseks tegi, aga ma vähemalt tahaks loota, et muutusin avatumaks, julgemaks ja kohanemisvõimelisemaks.
Lisakommentaare, soovitusi neile, kes kaaluvad vahetusaastat välismaal.
Minu arvates ei ole siin kaaluda midagi – kui vähegi
võimalus ja huvi on, peaks selle seikluse läbi tegema ja millal siis
veel, kui mitte noores eas, kui kodumaa küljes hoidvaid kohustusi veel
võrdlemisi vähe on. Välismaal elamine on kindlasti üks parimaid viise
enda paremaks tundmaõppimiseks ja oma tulevikuplaanides selguse
loomiseks.
Midagi veel, millest kindlasti rääkida tahaksid …
Enne Szegedisse minekut võtsin osa ka neljanädalasest ungari keele ja kultuuri ainelisest suveülikoolist Debrecenis. Osalemistasu katmiseks sain raha Erasmuse kaudu, kuid nagu pärast selgus, olnuks palju mõttekam taotleda Ungari haridusministeeriumi stipendiumi, mis erinevalt Erasmusest oleks katnud ka majutus- ja söömiskulud kokku mitmesaja euro ulatuses. Seepärast soovitan
tungivalt mitte minna kergema vastupanu teed ning viia end kurssi
võimalikult paljude võimalustega raha saamiseks.
Esta kontakt: esta.prangel@gmail.com
Esta Prangel, 23-aastane ja õpin filosoofiateaduskonnas soome-ugri keeli, hetkel on käsil magistrantuuri teine aasta.
Millise programmiga, kui kauaks ja millises ülikoolis Sa käisid?
Läksin Erasmusega Ungarisse Szegedi Ülikooli 2007/2008 õppeaasta sügissemestriks, kuid detsembris tekkis võimalus lepingut pikendada ning kuna just siis hakkas elu hoogu sisse saama, tegin avalduse ja sain ka kevadsemestriks jääda.
Miks Sa otsustasid üliõpilasvahetusest osa võtta? Kust Sa leidsid võimaluse/stipendiumi?
Olin teist aastat ungari keelt õppimas, kui sai selgeks, et Ungaris elamata ma seda selgeks ei saa. Teisalt olin lihtsalt uudishimulik välismaal elamise ja oma kohanemisvõime proovilepaneku vastu. Erinevate stipendiumite kohta sain infot peamiselt teistelt, kes enne Ungaris olid käinud. Erasmuse stipendiumi leidmisega probleeme polnud, kuna see on stipendiumeist ehk tuntuim ning lihtsamini taotletav.
Mis oli Sinu kõige lahedam kogemus selle vahetusaasta jooksul?
Akadeemilise poole pealt meeldisid enim mu udmurdi keele tunnid. Kuna minuga samal tasemel teisi üliõpilasi polnud, siis olin tundides õppejõuga kahekesi. Õppetoolis polnud tihti ruumi ja seepärast toimusid mingil perioodil meie tunnid ühes teemajas. Rüüpasime matet, krõbistasime küpsiseid ja vahetasime raamatuid. Mul oli hea meel oma ala tipu pühendunud õpetamise üle, tema rõõmustas selle üle, et saab kellegagi udmurdi keeles rääkida.
Koolivälisest elust oli parim muidugi uute sõprade leidmine. Senini olin arvanud, et võõrkeeltes suhtlemine seab mingisugused piirid, mis võivad saada takistuseks kellegagi tõeliselt lähedaseks muutumisel, kuid mu oma kogemused panid mind selles küsimuses meelt muutma.
Milline oli kõige ebameeldivam kogemus?
Ebameeldivaim oli kahtlemata äratulek ja sellele järgnenud paar kuud Eestis. Minnes ei osanud ma ette kujutadagi, kui head sõbrad mul seal tekkida võivad ja kui kiiresti juurdub uus argirutiin. Kõige tipuks ei tundnud ma mingisugust koduigatsust. Eestis elavatel lähedastel oli kõike seda raske mõista, kuna erinevalt neist ei pidanud ma oma suhet Ungari ja sealse eluga ajutiseks. Eestiga leppimiseks ja kohalike oludega kurssiviimiseks kulus üsna mitu masendavat kuud.
Võrdle olukorda Tartu Ülikoolis selle ülikooliga, kus Sa vahetusaastal õppisid? (akadeemiline pool, õppejõudude tase, elamistingimused, spordivõimalused, vaba aja veetmise võimalused jne)
Ma saan sellele küsimusele vastata ainult vahetusüliõpilase seisukohalt ja seetõttu puudub mul adekvaatne ülevaade sealsete üliõpilaste elust ja oludest. Näiteks on üldteada, et vahetusüliõpilasi ei kipu õieti keegi eksamitel läbi kukutama. Kohati tegi see meele üsna mustaks, kui pärast pühendunult õppimist eksamil naeruväärselt lihtsatele küsimustele vastama pidin. Samas nägin, milline paanika valdas kohalikke üliõpilasi sessi ajal. Raamatukogu oli inimesi pungil täis ja kõik tõepoolest õppisid, mitte ei vahtinud niisama ringi ega ajanud sõpradega juttu. Isegi raamatukogu vastas asuvates baarides oli sessi algus silmaga näha, kuna ühtäkki vahetasid suurimadki tipsutajad õllepudelid limonaadide vastu. Võõraste ja omade üliõpilaste vahel tehti tõenäoliselt vähem vahet nendes ainetes, mis polnud mõeldud konkreetselt välisüliõpilastele ja kus käisid ka kohalikud tudengid.
Raske on leida kriteeriume, mille alusel õppejõude hinnata. Suuremat sorti etteheiteid ei olnud põhjust eriti kellelegi teha, kuid minu lähemad kokkupuuted olid ka peamiselt eri osakondade juhatajate ja professoritega, kelle publikatsioonide ja muude saavutuste nimekirjad olid muidugi aukartustäratavad.
Ühiselamukohtadega oli Szegedis kitsas ja teadsin vaid mõnda üksikut välismaalast, kes ühikas elas. Üldiselt üürisid nii kohalikud kui välistudengid mitme peale üht korterit.
Spordivõimalused olid minu arvates paremad kui Tartus. Näiteks oli üliõpilastel võimalus õhtuti tasuta ujulas käia ning tenniseväljakut kasutada. Ülejäänud spordialadel tagas üliõpilaspilet märkimisväärse hinnaalanduse. Meelelahutuslikumasse vaba aja sisustamisse oli ülikool oma panuse andnud klubi näol, mis asus peahoone keldris. Seal toimusid nii erasmuslaste peod kui ka konkreetsete teaduskondade üritused.
Ülikooli peahoone oli pudeneva krohviga ja üsna räämas olemisega, õppehooned olid samuti pigem vanamoodsad kui modernsed. Küll aga oli Szegedi ülikooli raamatukogu Tartu omast kordades uhkem. 2004. aastal avatud avar klaasne ja läikiv hoone varjas endas nii lugemis- kui konverentsisaale, eraldatud alasid grupitöödeks ja üle 200 arvuti. Szegedi ülikooli kiituseks peab veel mainima, et kohviautomaate oli kõigis hoonetes korruse kohta reeglina vähemalt üks.
Kas vahetusaasta muutis Sind kuidagi või andis sulle kogemusi, mida Sa Tartus olles poleks saanud? Oled Sa nüüd parem inimene? :)
Eemalolek Eestist ja siinsetest inimestest võimaldas asju
distantsilt vaadates teisiti hinnata ja nii mõnessegi väljakujunenud veendumusse korrektiive teha. Eelkõige pani see kogemus mõtisklema ajaloo ja rahvuste küsimuse üle, kuna ungarlased olid alati väga agarad jutustama ülekohtust, mida neile minevikus tehtud on ja mustlastest, kes paistsid tihti kõige kurja juur olevat. Samal ajal oma päevi rahvuste ja keelte paabelis mööda saates sai aga üha
selgemaks, kui triviaalne on kellegi rahvus või päritolu. Olgugi et hispaanlaste nägemus huumorist võis kardinaalselt erineda soomlaste omast, oli suheldes rohkem tunda rahvusteüleseid universaale. Just sellest multikultuursest seltskonnast olengi pärast kõige rohkem puudust tundnud. Raske öelda, kas ja kui palju see kogemus mind paremaks inimeseks tegi, aga ma vähemalt tahaks loota, et muutusin avatumaks, julgemaks ja kohanemisvõimelisemaks.
Lisakommentaare, soovitusi neile, kes kaaluvad vahetusaastat välismaal.
Minu arvates ei ole siin kaaluda midagi – kui vähegi
võimalus ja huvi on, peaks selle seikluse läbi tegema ja millal siis
veel, kui mitte noores eas, kui kodumaa küljes hoidvaid kohustusi veel
võrdlemisi vähe on. Välismaal elamine on kindlasti üks parimaid viise
enda paremaks tundmaõppimiseks ja oma tulevikuplaanides selguse
loomiseks.
Midagi veel, millest kindlasti rääkida tahaksid …
Enne Szegedisse minekut võtsin osa ka neljanädalasest ungari keele ja kultuuri ainelisest suveülikoolist Debrecenis. Osalemistasu katmiseks sain raha Erasmuse kaudu, kuid nagu pärast selgus, olnuks palju mõttekam taotleda Ungari haridusministeeriumi stipendiumi, mis erinevalt Erasmusest oleks katnud ka majutus- ja söömiskulud kokku mitmesaja euro ulatuses. Seepärast soovitan
tungivalt mitte minna kergema vastupanu teed ning viia end kurssi
võimalikult paljude võimalustega raha saamiseks.
Esta kontakt: esta.prangel@gmail.com
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar