Nimi, vanus. Teaduskond ja eriala (hetkel)
Olen Herje Aibast, 33 aastat vana, 22. detsembril kaitsesin oma teadusmagistritöö ning mulle omistati MSc-kraad. Lõpetasin kehakultuuriteaduskonna füsioteraapia erialal. Nii et, tegelikult ma ei õpigi enam, kuid otsustasin siiski teie küsimustele vastata, et omalt poolt populariseerida üliõpilasvahetust.
Millise programmiga, kui kauaks ja millises ülikoolis Sa käisid?
2008 kevadsemestril õppisin Itaalias. Esiteks jaanuaris kuu aega Sienas Archimedese programmi raames intensiivselt itaalia keelt õppides ning seejärel neli kuud Bologna Ülikoolis Erasmuse stipendiumiga oma magistritöö jaoks uurimust tehes.
Miks Sa otsustasid üliõpilasvahetusest osa võtta? Kust Sa leidsid võimaluse/stipendiumi?
Otsuse, et ma lähen välismaale üliõpilasvahetuse raames, tegin juba enne magistrantuuri astumist. Bakalaureuseõppe ajal veel Erasmuse võimalust ei olnud, sellepärast pikendasin oma magistriõpinguid, et ikka kindlasti juhust kasutada. Erasmusest kuulsin kõige rohkem nende üliõpilaste käest, kes olid just oma väljasviibimisest saabunud. Kogemused olid kõigil väga positiivsed. Muidugi olid elamused ka vastavalt sellised, kuidas keegi midagi tõlgendas. Minu kindel eesmärk oli minna Itaaliasse, et itaalia keel paremini omandada, mööda kaunist Itaaliat ringi reisida ja uusi sõpru leida, seda kõike ühendades oma õpingutega. Kui huvi oli tekkinud ja plaanid paigas, siis ei olnud enam raske internetist ka tarvilikku infot leida.
Mis oli Sinu kõige lahedam kogemus selle vahetusaasta jooksul?
Kuuaega Sienas itaalia keelt õppides, koos teiste eurooplastega on olnud minu elu kõige õnnelikum aeg siiani. La dolce vita, sai! Itaaliasse sõitsin ma 1. jaanuari hommikul ning vana-aasta õhtul olin endale tõotanud, et leian endale 50 uut sõpra, reisin igal nädalavahetusel mööda Itaaliat ringi ning räägin ainult itaalia keelt – ja just seda ma tegingi. Iga päev oli unustamatu kogemus, kuid ma ise tegin selleks kõik, et kogu aeg oleks midagi mäletada.
Milline oli kõige ebameeldivam kogemus?
Elu muudab meid kõiki. Enne Itaaliasse minekut, olin ma seal ainult lühiajalistel puhkus- ja töönädalatel olnud. Arvasin, et seal võiksin ka elada, kuid nüüd tean, et ka edaspidi reisin sinna ainult kunsti ja muusikat ning imelist loodust nautima.
Võrdle olukorda Tartu Ülikoolis selle ülikooliga, kus Sa vahetusaastal õppisid? (akadeemiline pool, õppejõudude tase, elamistingimused, spordivõimalused, vaba aja veetmise võimalused jne)
Tartu ja Bologna Ülikool? Bologna Ülikool on Euroopa vanim ülikool. Ülikool on väga suur ja haaramatu. Bologna linnas elab 400 000 elaniku ja perifeeriaga kokku ligemale 1 miljon. Tartus on kõik olemas ja käega katsutav. Meil saab ka õppejõududega vahetule suhelda ning nad leiavad sinu jaoks aega. Bolognas oli distants väga paljus akadeemilisem. Pean ütlema, et minul oli õnne, sest mind vastu võtnud professor tagas mulle parimad võimalused oma teadustöö tegemiseks. Isegi kui Bologna ülikoolil ei olnud vastavaid võimalusi, siis leidis ta võimaluse sooritada uuringud Bologna Rizzoli Instituudis. Sain väga hea teadustöö tegemise kogemuse ning saadu motiveeris mind ka Tartu teaduselus jätkama. Vabaainetena õppisin Bologna keskaja ajalugu ja Bologna 17-18 sajandi kunstiajalugu. Seda maksimaalselt motiveeritud õppejõududega.
Bolognas elasin ma erakorteris viiekesi kahe itaallase, ühe albaanlase ja ühe serblasega koos. Igal ühel oli oma tuba ning kohtumispaigaks oli köök. Kolm kuud möödus mõnusalt. Viimaseks Erasmuse-kuuks pidin kolima ülikooli ühiselamusse. Jagasin tuba leedulannaga ning kuuest korteriboksi veel prantslanna, sakslanna, hispaanlanna ja rumeenlannaga. NO mida paremat sa hing ihkad, kui nii kirju seltskond koos on!!! Vaba aeg möödus reisides, kuid nädala sees sai õhtuti jooksmas käidud. Bologna kesklinnas on suur park Giardini Margarita. Liitusin Erasmuse jooksuklubiga ning seal me siis neljapäeva õhtuti tiirutasime. Korra käisin ka jõusaalis ja ujumas, sest igatsesin sauna, kuid sinna oli liiga kauge sõit ning rahast oli ka kahju. Alati käisin igal teisel teisipäeval Erasmuse filmiõhtul, kus näidati itaalia filme. Oma välislähetuse lõpetasin Aegee-reisiga nädalavahetuseks Horvaatiasse ja Sloveeniasse.
Kas vahetusaasta muutis Sind kuidagi või andis sulle kogemusi, mida
Sa Tartus olles poleks saanud? Oled Sa nüüd parem inimene? :)
Kindlasti olen ma nüüd rikkam inimene! Oskan paremini itaalia keelt, jõulude ajal postitasin 15 jõulukaarti oma uutele südamesõpradele erinevates maades. Mais lähen Rootsi Laura kontserdile, et kohtuda Itaalias leitud sõpradega ning nautida koos Itaalia muusikat, avastasin enda jaoks teadusmaailma ning töötan nüüd Tartu Ülikoolis Kinesioloogia ja Biomehaanika laboris, reisisin Itaalias ristirästi, kuid ikka on seal veel palju avastada ning paljudesse kohtadesse tahaks tagasi. Siiski viimasel itaalia-nädalal tundsin, et nüüd on aeg koju tagasi minna. Ehk ei oleks ainult Tartus olles teada saanud, kui hea ja armas meil siin ikkagi on.
Lisakommentaare, soovitusi neile, kes kaaluvad vahetusaastat välismaal.
Kindlasti soovitan kõigil vahetusüliõpilasena välismaale minna. Kuigi mina olin vähemalt kümme aastat vanem, kui keskmine Erasmuse tudeng, kadus vanusevahe teistega samas situatsioonis olles. Alati leidus ka omavanuselisi teistest riikidest. Igaüks on oma õnne sepp ning oma Erasmuse-elu kujundaja. Õppides kohalikku keelt ning usinasti avastada maa eripärasid, avastad enda jaoks alati midagi põnevat ning sõlmid sõprusi. Nende väärtus tõuseb ka majanduslanguse ajal.
Midagi veel, millest kindlasti rääkida tahaksid?
Tahaksin tänada mulle antud võimaluse ja stipendiumi eest!
Herje kontakt: herje.aibast@ut.ee
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar