Nimi, vanus. Teaduskond ja eriala (hetkel)
Merilin Kotta, 26. a., Filosoofia teaduskond, Romanistika (hispaania keel ja kultuur),
doktorantuuri II aasta.
Millise programmiga, kui kauaks ja millises ülikoolis Sa käisid?
Veetsin 2007-2008 õppeaasta (10 kuud) Erasmus-programmiga Girona Ülikoolis (Kataloonias, Kirde-Hispaanias).
Miks Sa otsustasid üliõpilasvahetusest osa võtta? Kust Sa leidsid võimaluse/stipendiumi?
Olin ühelt poolt Erasmus-stipendiumist tuttavate käest ja infopäevade raames väga palju kuulnud. Teiselt poolt olin varem tulutult proovinud taotleda oma projektide teostamiseks teisi stipendiume ning Erasmus näis selles valguses kõige reaalsema võimalusena, mida ei tohtinud käest lasta. Õnneks see teostuski.
Otsus üliõpilasvahetusest osa võtta sündis eelkõige minu erialasest vajadusest keelepraktika järgi (Gironas räägitakse nii katalaani kui ka hispaania keelt, tahtsin parandada mõlema keele oskust). Samuti soovisin minna koguma oma lõputöö allikmaterjale (kuna mu uurimuse teema on seotud katalaanikeelse kirjandusega, tundus Girona jällegi ideaalse valikuna). Samavõrd oluline oli soov uute, põnevamate kogemuste järgi ja tahe ennast proovile panna.
Mis oli Sinu kõige lahedam kogemus selle vahetusaasta jooksul?
Kogu aasta oli tervikuna unustamatu kogemus. Teadmine, et viibid kusagil ajutiselt, sunnib Sind teistmoodi mõtlema: üritad iga päev midagi erilist teha või midagi uut avastada ning õpid seeläbi tundma nii iseennast kui ka teisi inimesi.
Kui peaksin midagi eraldi välja tooma, siis oli selleks vahest võimalus osaleda augustis Tallinnas peetud katalaani kultuuri pidustuste (Aplec 21) ettevalmistustel, millesse mind Barcelonas tõlgina kaasati. Samuti üks loeng fotograafia esteetikast, mis muutis kogu mu senist arusaama 20. sajandi ajaloost. Olin juba varem kuulnud, et sellel õppejõul on ülikoolis väga hea kuulsus. Aine lõppedes tõdesin, et ainuüksi selle loengu pärast tasus Gironasse minna.
Milline oli kõige ebameeldivam kogemus?
Võib tunduda uskumatu, aga kõige ebameeldivam kogemus juhtus ühe bussijuhiga, kes oli mulle müünud pileti linna asemel Girona lennuväljale ja sellest suhteliselt suure skandaali tekitas. Intsident, mis sama hästi oleks võinud juhtuda Eestis! Oluline oleks aga arvesse võtta, et kliimavahestus võib ootamatult mõjuda Su tervisele, olgugi et tunned end õnnelikuna ja kõik ümberringi tundub huvitav. Selleks ma valmis ei olnud.
Võrdle olukorda Tartu Ülikoolis selle ülikooliga, kus Sa vahetusaastal õppisid? (akadeemiline pool, õppejõudude tase, elamistingimused, spordivõimalused, vaba aja veetmise võimalused jne)
Minu arvamust Girona Ülikoolist mõjutab fakt, et läksin filoloogina uuritava keele ja kultuuri keskkonda ning õppisin aineid, mida mõistetavatel põhjustel kas Eestis ei õpetata või tehakse seda üldisemas vormis. Samas tuli varemõpitu mulle suuresti kasuks. Loengute tase sõltus õppejõududest nagu nähtavasti kõikjal. Üldjuhul olid nõudmised suuremad kui Tartus ja Erasmustele allahindlust ei tehtud (seda nii teadmiste kui ka keeleoskuse mõttes).
Asjaajamine (dokumentide kättesaamine, ainetele registreerimine, ainetest loobumine jne) näis Gironas väga hästi toimivat. Meelelahutusüritusi pakkus välistudengitele kohalikest noortest igal kolmapäeval koos käiv Erasmus Meeting Point. Samuti korraldas huvitavaid (üldjuhul tasuta) väljasõite ja üritusi katalaani kultuuri ja välismaalaste integratsiooni toetav organisatsioon Òmnium Gironès. Kaks korda aastas leiavad Gironas aset populaarsed kohalikud pidustused: kaitsepühakule pühendatud Fires de Sant Narcís oktoobri lõpus ja lillekompositsioone eksponeeriv Temps de Flors mais. Girona kohta on öeldud, et seal toimub kogu aeg midagi huvitavat, aga Sa pead teadma, kus täpselt ja millal.
Elamistingimusted sõltuvad üliõpilase valikust: ühiselamu ja välistudengitele pakutavad korterid on kõigi mugavustega ja kallimad kui jagatud korter kohalikega, mis samas võib aidata kohalikku ellu paremini sisse elada.
Kas vahetusaasta muutis Sind kuidagi või andis sulle kogemusi, mida
Sa Tartus olles poleks saanud? Oled Sa nüüd parem inimene? :)
Muutumine on kõige õigem sõna. Ma ei pea enam Eestit (oma) maailma geograafiliseks ega kultuuriliseks keskpunktiks, siinsed traditsioonid ja käitumistavad on kaotanud nii heas kui halvas mõttes oma „tavalisuse”. Olen veendunud, et kultuur ja selle erinevused on ennekõike kogemus, mida tuleb läbi elada. Mäletan kahte repliiki (üks kõlas pigem nalja ja teine hoiatusena), mida meile enne sõitu Erasmus-programmi infopäeval öeldi: „Pärast räägite kõik: Aga meil seal (vastuvõtva maa nimetus)...” ja „Kultuurišokk võib tagasi tulles veel suurem olla kui ära minnes”. Mõlemad laused osutusid tõeks.
Erasmuseks minek on ideaalne võimalus neile, kes otsivad uusi kogemusi ega karda oma elu võõras paigas n-ö nullist alustada, aga see, kui palju see kogemus Sind muudab, sõltub ka Su enda vastuvõtuvõimest (toimetulek infouputuses) ja valmidusest teise kultuuri sisse elada (huvi selle kultuuri vastu).
Lisakommentaare, soovitusi neile, kes kaaluvad vahetusaastat välismaal.
Parim julgustus uutele Erasmustele võiks olla teadmine, et peale seda kogemust jääb hinge suur tagasimineku igatsus. Jäävad uued sõbrad ja jääb kogemus, mis on asendamatu. On suurepärane, kui Sa tead täpselt, mis on Sinu eesmärgid ja ootused välislähetuse suhtes, aga igal juhul on see võimalus, mida ei tohiks mööda lasta.
Sooviksin lisada neile, kes lähevad Hispaaniasse, ühe kommentaari stipendiumi suuruse kohta. Girona kohta on öeldud, et kui Sa iga päev kohvikus ei käi, tuled rahaliselt väga hästi välja. Ma ei käinud iga päev kohvikus, küll aga pea iga nädal reisimas ja tulin ka rahaliselt hästi välja. Sõltub inimesest, aga teoreetiliselt on stipendium piisav, et sellega ära elada.
Merilini kontakt: mkotta@hot.ee
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar