Veebruarinumbri Berliini korrespondent on Rasmus Talviste, kes läbi muinasjutuprisma räägib oma elust Berliinis, endises (ja ka praeguses) hipide-punkarite-vabatmeeste linnajaos endise Berliini müüri ääres. Rasmus õpib Berliini ülikoolis magistrantuuris esimesel kursusel.
Poiss kohtub teadmistega. Ei mujal kui teadmiste kojas, suur ja esmapilgul aukartustki äratav võib ta tunduda, kuid karta pole midagi ja poiss astubki sisse. Võtavad siis sõbrad laua taga istet ja istuvadki nõnda mõnda aega, kuni on aeg lahkuda. See on justkui raamat padja all magamine või professori loengus jutu vestmine, teadmine tahab olla sõber ja eks ta ole ka kui lasta tal olla.
Roheline valgusvihk juhatab poisi Adlerhofi peatuseni ja jätab siis S9 aknast hüvasti. Rong on pikk, isegi liiga pikk ja mõne aja pärast tehaksegi ta pisikeseks rongikeseks ainult nelja vaguniga. Eks inimesedki kohane ja poe hulgakesi kokku, vahest ainult mõned, kel uni magusam või kes tantsivad katustel vallssi, ei tea muutustest rongi hingeelus midagi, aga ju neidki oota depoopeatus või mõni teine väike rong, kellest suur tehakse.
Warssauer Strassel tervitab poissi lillenurk ja jaapani lilleperekond. Nad tulevad hommikuti ja õhtuti lähevad, palju inimesi käib neist mööda ja ka poiss läheb, pole temalgi seal pikemalt puhata, on ju U1-ni suisa jalutuskäigu jagu maad! Kuninganna jälgib majesteetlikku sigimist esimesse vagunisse. Mahajäämiskartus ei ole naljaasi, järgmine rong läheb ju alles viie pärast! Poiss läheb rahumeeli esimesest vagunist mööda. Ka teisest ja kolmandastki läheb mööda. Tühi neljanda vaguni uksed on kutsuvalt lahti. Poiss suleb uksed ja istub üksi tühjas vagunis, isegi kassi ei ole seltsiliseks.
Poisi jalad viivad mööda Hommikumaa kohvikust ja algkoolist. Majast läbi ja paremat kätt, sealt võibki teda teinekord, hea õnne korral, kui küünal põleb, leida. Seda poiss teab ja sellest teadmisest piisab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar