Tegijad TÜÜEkad teevad ära nii looduses, Riigikogus kui ka Tudengipäevadel

Tule õpi koos meiega Ööraamatukogus!



Edukat SESSI! Read more!

Lahanguid tegev õppejõud kardab

Hirmujudinatel kuulavad nii mõnedki arstiteaduskonna üliõpilaste rõõmuhõiskeid laipade lahkamise võimaluse üle. Mõned inimesed teevad seda tööd aga alaliselt. Arstitudeng Gilber Kask uuris anatoomia instituudi vanemassistendilt Hannes Tomuskilt tema mõneti ebatavalise ameti kohta.

Millised on teie põhilised tööülesanded?

Ülikooli õppejõu peamised ülesanded on õppetöö, mis minul praegusel hetkel moodustab põhilise osa ning hõlmab endas loengute ja praktikumide läbiviimist ja ettevalmistamist ning metoodiliste juhendite ettevalmistamist, paberite kirjutamist jne. Teiseks olulisemaks asjaks on teadustöö: eksperimentide tegemine, teiste artiklite lugemine, oma artiklite kirjutamine ning võitlemine nende avaldamise eest.

Kui kaua Te üldse olete skalpelli laipade külge pannud?

Esimene kord oli esimesel kursusel. Hiljem viiendal kursusel patoloogilise anatoomia ja kohtumeditsiini lahangutel. Pärast juba siis kui ma tööle tulin.

Kui palju nüüd töötades kokku puutute?

Umbes sama palju kui tudengid. Tavaliselt ma eriti ei kipu tegelema nendega. Muidu oli ka teadustöö laipadega vahepeal, aga nüüd viimane aasta ei ole ka seda olnud.

Kas Teile meeldib see töö?

Ei oskagi öelda, kas ta meeldib. Lihtsalt on asi selles, et see on töö, mida ma oskan. Neid inimesi, kes oskaksid laipu prepareerida, väga palju ei ole.

Kas võib siis öelda, et Te olete professionaalne pepareerija?

Nii ei saa öelda. Minust on paremaid ka. Üleüldse on Eestis praegu need, kes laipasid prepareerivad põhiliselt õppejõud siin anatoomia instituudis.

Kui palju neid võiks arvuliselt kokku olla?

Neid hingi, kes veel töötavad, on kuskil ütleme 8-9 Eesti Vabariigi peale.

Kuidas Te sellele tööle sattusite?

Ma ei olnud väga hea tudeng ja olin vahepeal akadeemilisel. Sel õndsal stagnaajal oli õppimise kõrval väga raske tööl käia, sest väga pikad päevad olid tund tunni järel ning kontrolliti kohalkäimist. Akadeemilise ajal otsisin omale töökohta. Lihttööliseks kuskile mujale ei saanud või ei tahtnud. Siis ma sattusingi anatoomia kateedrisse, kus parajasti oli hädasti vaja laboranti või preparaatorit, kes valmistaks ja tassiks ette, viiks ära, peseks puhtaks, paneks tagasi jne. Suure heameelega oldi kohe nõus mind võtma, sest arstitudeng oli maiuspala, sest ta teadis, mida teha. Mina elasin siia sisse ja juhtuski, et peale lõpetamist võeti mind tööle ja siia ma jäingi.

Teie töö on tavainimestele hirmuäratav. Mida või keda te ise siin maamunal kardate?

Mul olid praktika ajal mõned kogemused kiirabiga. Ühelt poolt tekitab minus hirmu selline patsient, kes on iga hetk suremas, sest tuleb tegutseda välkkiirelt ja ma kardan, et äkkolukorras võin ma veidi pikemalt mõtlema jääda ja need olulised sekundid mööda lasta. Teiseks on see, et ma pole suurem asi kakleja ning tihti juhtus see, et kiirabi jõudis sündmuskohale enne miilitsat ning siis tuli arstil ka vägivallatsejaid maha rahustada või noaga vehkiva päti eest ära joosta. Sõbral mul löödi haamriga rangluu puruks. Selliseid olukordi ma kardan.

Kuidas inimesed suhtuvad Teie ametisse?

Üldiselt ega midagi väga imelikku ei ole. Mõni ehmatab võibolla natuke ära. Mina olen anatoom ja tegelen nende laipadega kaks kuud aastas. Laibalõikumistega tegelevad rohkem kohtumeditsiin ja patoloogilise anatoomia eksperdid, kelle põhitöö ongi nendega tegelda, ainult puhkus jääb vahele. Neid ikka inimesed teavad ja vangutatakse pead küll, et kuidas ta vastu peab sellise ameti peal.

Mitmele laibale Te olete umbkaudu noa külge pannud?

Suhteliselt raske öelda. Nõukogude ajaga võrreldes on tänapäeval on laipasid vähe. Ma tegelen võibolla 2-3ga aastas, tol ajal oli kuskil 12. Olen käinud ka umbes 50 laipa Soomes prepareerimas, seal on hoopis teine stiil ja vahepeal on päris huvitav teha teistmoodi. Ja kui ma tundsin, et ma olen skalpelliga kehvaks jäänud, siis harjutamiseks asendasin kohtumeditsiinis. Praegu tunnen ka, sest nii pikk vahe on sees, et käetunne kaob ära. Mõned aastad tagasi, kui sai rohkem teadustööd tehtud. Laias laastus tuleb kokku 250 laiba ringis.

Kuidas siis ikkagi on laipade saamisega nüüd?

Nõukogude ajal kehtis meil terves maailmas väga laialt levinud süsteem laipade vormistamisel. Näiteks Šveitsis on siiani see, et kui inimene, kellel teadaolevalt ei ole perekonda, sureb ära, siis omavalitsus võib ta üle anda meditsiiniasutusele teadus- ja õppetööks. Siis see kehtis, nüüd on ära keelatud. Praegu me võime võtta üle selle, kes ise on nõusoleku andnud. Tol ajal toodi siia nn psühhoinvaliidide kodudest neid, kes olid heas vormis aga nad surid igasuguste imelike asjade kätte. Nende puhul oli teada, et neil ei olnud sugulasi. Juhuslikku tundmatut laipa meil ei olnud.

Mis on kõige kummalisel juhtum seoses lahangusaaliga?

Vanas anatoomikumis olid ruumid läbikäidavad, sealhulgas ka lahangusaal. Hoones käisid lisaks arstitudengitele ka kehakultuuriteaduskonna üliõpilased. Lahangu lauad olid meil ilusad ja läikivad, millel meil koguaeg laipu ei olnud. Ühel päeval algas preparatsioon. Siis kui kehakultuurlased läksid loengusse olid laipadel kiled peal ning need, kes läbi läksid ei pannudki tähele, aga kui nad tagasi tulid, siis olid arstitudengid peale hakanud ning kiled maha võtnud. Viis paari paljaid varbaid olid vastu vahekäiku. Paljud läksid ruttu läbi, sest ehmatasid ära, aga üks 1,9 m pikk ja turske korvpallurist daam, kes õppis venekeelses rühmas, ehmatas nii ära, et ei julgenudki kaugemale minna. Viskas laudade vahel kõhuli ja hoidis kahe käega pead kinni ning kisas nii kuis jaksas. Pool maja jooksis kisa peale kohale. Me kutsusime koridorist neli korvpallurit, kes ta koridori tõstsid. Naine lõpetas kisa, tõusis püsti ja jooksis minema. Laibad võivad ehmatada, keda tahes, pole vahet kui tugev inimene on.

Read more!

Itaallane praktiseerib Eestis vene keelt

Tartu Tudeng tunneb huvi välistudengite pesitsemise kohta ülikoolilinnas. Mariann Aava, haridusteaduskonna esindaja TÜÜEs püüdis kinni ligi 500 välisüliõpilase hulgast itaallase Giulia Landonio ning uuris, mis salapärane asi toob ühe noore terveks aastaks lõunamaalt põhjamaale ja mida ta oma elust siin arvab.

Mida sa Eestis õpid?

Ma tulin siia, et õppida oma eriala, hispaania ja vene keelt koos Eesti üliõpilastega. See ei edene väga edukalt, sest ma ei oska ikka veel hästi vene keelt rääkida.

Miks sa valisid just Eesti?

Mitte just väga romantilisel põhjusel. Mul oli kaks varianti. Kuna ma õpin hispaania ja vene keelt, sain ma minna kas Hispaaniasse või tulla Eestisse. Ma mõtlesin, et itaallasel oleks väga lihtne õppida ja töötada Hispaanias. Aga siin on Venemaa lähedal ja ma saaks seal käia. Ma pole küll veel jõudnud seda teha, aga plaanin minna. Samuti külastasin ma ühte kodulehte, kus oli kirjas, et Eestist on pärit üks kuulus multifilm, ja mõtlesin, et see on väga huvitav.

Kas alguses oli raske kohaneda?

Ei, sest me kõik elame Raatuse ühiselamus. Seal on palju välistudengeid ja pidusid.

Kas sulle meeldib see, et välistudengid kõik ühes kohas elavad?

Tegelikult mitte, sest ühest riigist olevad üliõpilased on samas boksis, lausa samas toas.

Kas Sa tahaksid elada pigem eestlasega koos?

Alguses ma elasingi kaks kuud kahe eestlasest tüdrukuga koos. Aga oli põhiliselt oma noormehe juures, mitte meil. Teine tüdruk, kes minuga samas toas elas, oli vanem, ta käis tööl ja tal olid teised huvid. Meil ei olnud midagi ühist.

Kuidas õppejõud välistudengitesse suhtuvad?

Väga hästi. Eriti sellepärast, et ma olen Itaaliast. Nad teavad, et kui Itaalias õpetatakse mingit keelt, siis räägitakse enamus ajast ikka oma keeles. Nii et nad mõistavad meie teadmiste puudumist.

Aga teised üliõpilased?

Ka väga hästi. Näiteks eile, kui meile vene keele seminaris anti ülesanne, ei saanud ma midagi aru, sest tööjuhend oli ka vene keeles. Kui õpetaja mujale vaatas, küsisin ühelt vene tüdrukult abi ja me tegime koos ära selle ülesande. Ta seletas mulle täpselt, mida teha.

Mida sa vabal ajal teed?

Ma mängin veepalli ja mulle meeldib Emajõe ääres olla. Zavoodis ja Maailmas käin ka mõnikord. Aga ma väga palju väljas pubides ei käi. Pigem lihtsalt meeldivad ühised õhtusöögid.

Mida sa Pirogovi pargist arvad?

Kui ma septembris siia tulin, siis mul polnud sõpru, kellega seal käia, ehkki ma nägin seal palju inimesi. Võib-olla peaks nüüd minema.

Mida erilist sa sooviksid veel välja tuua?

Ma igatsen päikest. Ja ma pole harjunud selle vaikusega, mis siin on. See on Itaaliast väga erinev, seal on lärmakas. Siin saan ma kohvikutes õppimas käia, kui tundide vahel paus on, eriti talvel. Ja mulle meeldib see, et Eestis on nii palju metsi.

Read more!

Eestlane vs vahetusüliõpilane ehk kas me oleme lõimumiseks valmis

Tartu Ülikooli kodulehekülje andmetel alustas 2007/2008. õppeaasta sügissemestril siin õpinguid 172 välistudengit, sealhulgas 102 Erasmus programmiga. Neid väliskülalisiüliõpilasi on tänavatel pidevalt kuulda ja näha. Praegustel vahetusüliõpilastel on aga üks mure: nad ei integreeru eestlastega, ei õpi eesti keelt ega kultuuri tundma. Paljud veedavad siin ainult ühe semestri ja kohtuvad põhiliselt vaid ettekandjate, baaridaamide ja oma eriala õppejõududega, sest elama pannakse kõik ühtekokku Raatuse ühiselamusse ning eriti sageli veel prantslased prantslastega ja sakslased sakslastega, et vältida kultuuridevahelisi arusaamatusi.

Välisüliõpilaste integratsioon on probleem, millest räägitud juba pikemat aega nii Tartu Ülikooli, TÜÜE kui tudengite endi tasandil. Ka ESN (Eramus Student Network), mis tegeleb erasmuslaste vaba aja korraldamisega, tunneb muret, sest välistudengid ise pole praeguse olukorraga rahul. Nad on tulnud siia muul eesmärgil kui kaasmaalastest sõprade leidmine.

Mis on siis lahendus? Üks võimalus oleks välismaalasi Tartu ühiselamute vahel laiali jaotada ja anda neile eestlastest toanaabrid, seda muidugi osapoolte omal soovil. On teada tuntud tõde, et keelt õpitakse ikka vaid olukorra sunnil. Samuti on koos elamine see, mis inimeste vahel kõige lähedasema kontakti loob läbi keelepraktika ja kultuuridevaheline kommunikatsiooni. Just nii saaks muuta ka välistudengitele omaseks saanud pidutseja stereotüüpi ning anda neile kaasa rohkem mälestusi kui odav õlu ja klubi Illusioon, sest nemad on ju Eesti tutvustajad oma kodumaal.

Tudengilt võiks juba ühiselamukoha taotluses küsida, kas ta oleks nõus jagama tuba või ühiselamuboksi vahetusüliõpilasega. See oleks täiesti vabatahtlik otsus.

Lahendus ei ole aga nii lihtne kui paistab. MTÜ Üliõpilasküla, mis tudengite majutamisega tegeleb, näeb juba ette tekkivaid probleeme. Alguses on küll paljud valmis välistudengiga koos elama, mõne aja pärast aga leiavad, et see on liiga raske ning tahavad toanaabrit vahetada. See aga pole võimalik, kuna ühiselamud on täis. Suurima probleemina nähakse muidugi pidutsemist ja lärmi, mis välistudengeid lahutamatult saadavad. Ei tasuks aga kõiki inimesi ühte patta panna. Ka eestlasi on ju väga erinevaid ning arvatavasti on vaid kümnendik väliskülalistest need, kes selle üldmulje loovad. Uskuge või mitte, aga nad on siia ikkagi õppima tulnud.

Praeguse seisuga pole veel võimalik välisüliõpilasega ühiselamutuba jagada, kuid loodetavasti suudame stereotüüpe muuta ning vastavaid osapooli veenda, et integratsioon on kõigi, eriti Tartu Ülikooli huvides.

Ulvika Hurt

Inglise filoloogia 1. kursuse tudeng

Välismaalasest elukaaslase ...

... plussid:

+ keelepraktika omas kodus (mõlemale poolele)
+ kultuuridevaheline kommunikatsioon
+ kui ise ei saa välismaale, tuleb välismaa koju kätte
+ parem mulje eestlastest
+ parem mulje välismaalastest
+ tudengil tekib huvi välisriikide vastu (on tõenäolisem, et läheb ka
ise vahetusaastale ja see on mobiilsus heas mõttes, mitte ajude äravool)

... miinused:

- kultuurišokk
- keelebarjäär
- võõras toanaaber (kuigi paljud satuvad niikuinii võõraga ühte tuppa miks siis mitte juba välismaalasega)
- teised harjumused, tavad (seda juhtub ka eestlaste vahel)
- erinev toidukultuur

Read more!

Kuidas tudeng … õlut testib?

Päike käib juba kõrgelt, mätas on kuiv ning üha rohkem ja rohkem inimesi koguneb Pirogovi parki märjukest tarbima. Üliõpilastele meeldib õlut juua, aga kas neile see ka tõeliselt “maitseb” ehk siis kas nad tegelikult ka vahet teevad, milline kesvamärjuke parajasti keelt paitab? Milline õlu kõlbab juua ja milline mitte? Tartu Tudengi eksperimendigrupp tundis asja vastu huvi ning käis üliõpilaste juures uurimas, kas ja kui hästi tehtakse õlledel vahet. Eksperimendi kõlas: “Mõista, mõista, mis õlu on?”

Seadsime sammud Raekoja taga paikneva pargi poole, mis soojade ja selgete ilmade korral on noorte seas äärmiselt populaarne nn piknikukoht. Pärast lühikest ringi vaatamist leidsime viis kogenud mõdusõpra, kes soovisid meelsasti kasutada võimalust mekkida tasuta õlut. Pakkusime neile läbipaistvates plastiktopsides nelja populaarsemat joogipoolist: Saku Originaali, A.Le Coq Premiumi, Alexandrit ja Rocki. Testijate olukorra lihtsustamiseks ütlesime ka ette, mis märjukeste vahel üldse valida on võimalik.

Kasutusse läksid kõiksugused nipid, mis varrukast võtta olid – uuriti lõhna, vaadeldi värvi, püüti mõjutada testi läbiviijaid, kuristati kurku. Matkiti tegevusi, mis televiisorist seoses veinide degusteerimistega meelde olid jäänud. Pärast hoolikat mekkimist tulid kõigil vastused kõhklusetooniga hääles. Hoolimata igasugustest põhjendustest (õlu on lahtunud; maitsed segunenud), pidid lõpuks kõik tunnistama, et ega nii lihtsalt mõdudel vahet ei teegi. Osavamad suutsid eristada kahte õlut neljast ja kõik eristasid vähemalt ühte. Kõige enam tundi ära Rocki ja Saku Originaali, seda lausa tervelt kolmel korral. Alexanderit seevastu ei suutnud keegi tuvastada. Testijad selgitasid, et need õlled, mida tihedamalt tarbitakse, on lihtsamini ära tuntavad. Samas aeti rohkem segi tugevamaitselisi Alexandrit ja Rocki ning pehmemamaitselisi Premiumi ja Originaali.

Tulemuste selgudes ei olnud aga katses osalenud oma saavutustes pettunud. Pigem võeti asja naljaga ning sõnati, et õllejoomine ei tohikski täppisteadus olla. Lubati kindlasti harjutada juhuks, kui peaks ka järg antud üritusele tulema. Kuid järgmine kord loodeti näha õllede seas ka Double Bocki, sest seda pidi alati ära tundma.

Üheskoos tehti järeldus, et hoolimata õllejoomise kogemustest, on siiski keeruline vahet teha erinevatel märjukestel. Seega peaksid rõõmustama kõik laisad tudengid, kes soojal kevadpäeval õlleleti ees nõutult oma lemmikõlut otsivad.

Read more!

TÜ üliõpilased ja töötajad saavad oma lapsed jätta uude lastehoidu Terake

Tartu Ülikool, Tartu Ülikooli Üliõpilaskonna Sihtasutus ja MTÜ Tartu Erahariduse Edendamise Selts on loonud Tartu Ülikooli üliõpilaste ja töötajate laste tarvis lastehoiu Terake, mille eesmärgiks on tagada täis-, poolepäeva- ja tunnihoidu soodsa maksumusega. Lastehoiuteenust pakutakse alates mai keskpaigast, päevahoiu teenust aga augustist 2008.

TÜ Üliõpilaskonna Sihtasutuse juhataja Priit Lompi sõnul on lastehoiu vajadusest juba mitmed aastad mõeldud ja räägitud ning tudengite hulgas teostatud küsitluse tulemused näitavad teenuse vajalikkust.

TÜ üliõpilaste ja töötajate lastel on teenust võimalik kasutada olulisemalt soodsamate hindadega kui teistes lastehoiuteenust pakkuvates kohtades. Lisaks ülikooli töötajatele ja tudengitele saavad oma lapsed loodavasse lastehoidu jätta ka linnaelanikud. Lastehoid vajab ühe palgalise kasvataja olemasolu ning võimalik on pakkuda ka TÜ haridusteaduskonna vastava eriala üliõpilastele head praktikavõimalust, kaasates neid osalise töökoormusega abiõpetajatena.

Lastehoius on kokku kohti 35 lapsele, mistõttu on soovijail vajalik eelregistreerumine Registreerimine algab 14. aprillil. Selleks tuleb täita avaldus-ankeet, mille leiab aadressilt www.tyye.ee/lastehoid.

Read more!

Kanaaridel õppimas

Kaja Freimann veetis 2007/2008 õppeaasta sügissemestri Gran Canaria Las Palmase Ülikoolis, õppides eripedagoogikat.

Gran Canaria on rahvaarvult Kanaari saartest suurim, kuid pindalalt hoiab kindlat kolmandat kohta. Saare lõunaosa, kus on aastaringselt päikesepaisteline, on turistide päralt ning põhjaosas asuv pealinn Las Palmas kuulub kireva ööelu ja meelelahutusega kohalikele ja noortele tudengitele.

Lahkumise hetkel oli minu kõige suuremaks hirmuks praktiliselt olematu keeleoskus, kuid paari nädala pärast ei valmistanud igapäevastest asjadest rääkimine enam erilisi raskusi. Kohalikuks muutumist kiirendas töötamine hispaanlaste seas ning nende avatud meel ja sõbralikkus kergendas sõpruskonna leidmist ja kohalike tavadega tutvumist. Huvitavaid kohti, nähtusi ja tegevusi leiab Hiiumaa suuruselt saarelt hulgaliselt. Viie kuu jooksul toimus pealinnas maailmakuulus muusika-, kunsti- ja tantsufestival Womad, tervelt kuu aega kestev karneval ja maailmameistrivõistlused lainelauas ja purjetamises.

Mis ma võin öelda – VÕIMAS, kuid sõnadesse ei mahu kõik need tunded ja läbielamised, mis 2008 aasta alguses Gran Canaria iga-aastasel suurel, kuu aega kestval karnevalil kogesin. Pean tunnistama, et ei osanud ette kujutada, mida tähendavad meeletud kostüümid, 15 miljoniline eelarve ning lõputu pidutsemine. Maailma suurim karneval leiab aset Rio de Janeiros, kuid Las Palmases toimuv järgneb sellele.

Igal aastal on uus karnevali teema – sellel aastal Olympia Vanas-Kreekas. Kuigi kanda võis ka muud ja enamik inimesi tuligi kohale eelmiste aastate kostüümidega, oli ka vanakreeka teemalisi. Paljudel rühmitustel on kombeks riietuda sarnaselt, seetõttu oligi tänavatel tosin mesilast, paleetäis printsesse ning armee sõdalasi.

Põhilised ja kõige suurema vaatajaskonnaga üritused on karnevali kuninganna, draamakuninganna valimine ning paraadid, mis lõppevad öö läbi tänaval pidutsemisega, millelt ei puudu joovastav meeleolu, lõputu muusika, sõbralikud ja soojad inimesed igas vanuses. Pidulisi on rohkem kui 100 000, alates sülelastest, kuni vanaemade ja -isadeni.

Meelelahutuse kõrvalt tuli käia ka koolis, mis oli poole tunni tee kaugusel ranna äärsest kodust. Nii õpetajad kui ka õpilased tegid koolis teadmiste omandamise abivalmiduse ja sõbralikkusega lihtsamaks ning õppetöö oli väga mitmekülgne ja kaasahaarav. Tunti end vabalt ning juleti avaldada oma arvamust, olenemata teemast.

Kuid kõige selle meeldiva juures olid ka pahupooled, mis mind tahes tahmata puudutasid. Kui eestlased püüavad igas asjas punktuaalselt täpsed olla, siis hispaanlaste seas levib väljend „Manaña“, mis otsetõlkes tähendab „homme“. Seega kehtib vastupidine arvamus eestlaste vanasõnaga „Tänaseid toimetusi ära viska homse varna“. Mõnikord põhjustas ebamugavust ka päevane puhkepaus kella 14.00 – 17.00 kui enamus väikepoode ja ärisid olid suletud.

Kõik, mida ma Hispaanias tegin, oli suureks abiks minu edasisele arengule. Ma sain kogemusi, teadmisi ja sõpru ning leidsin enesekindluse, julguse ja mis kõige tähtsam – iseseisvuse.

Read more!

Kuidas tudeng tripperit testib?

Väljas sulatab kevadine päike viimaseid lumekamakaid, akna tagant kostab kuldnoka laulu, koos päevade pikenemisega kestavad ka peod kauem ning võivad lõppeda, ärgates võõra, piduste lõhnadega partneri kõrval, kellega sai eelmisel õhtul alkoholi tarbitud. Kas öö möödus sõbralikult lamades või viis asi seksini välja? Ei leia kuskilt kasutatud kondoomi? Kas kunagi on tekkinud kahtlus, et oled suutnud endale külge pookida mõne suguhaiguse, mille nimegi ei suuda korralikult välja hääldada? Kust leida abi?

Tartu Tudengi eksperimendigrupp käis Tartu Noorte Nõustamiskeskuses uurimas, kuidas käituda peale kaitsmata vahekorda ning mida seal taolise mure korral ette võetakse.

Rääkides eelolevast retkest, saime kuulda erinevaid müüte: „Kuidas te julgete? Meestele ju pistetakse mingi jäme roostes ora peenise otsa ja pumbatakse tühjaks!“ Tõsisema diskussiooni käigus tuli aga välja, et tegelikult ei tea keegi, mis nendes keskustes tehakse.

Tartus asub see keskus aadressil Vaksali 17, kus toimub vastuvõtt tööpäeviti kell 9-13 ja 14-17. Kõik protseduurid, alates nõustamisest, kuni ravimiseni, on 24. eluaastani tasuta, sest projekti rahastab Eesti Haigekassa. Samuti on võimalik saada nõustamist ka telefoni (7 442 086) ja e-posti teel (amor@amor.ee). Pakutava teenuste all on nii individuaal- kui ka paarinõustamine.

Keskusesse kohale jõudes selgus, et tegu on täitsa tavalise polikliiniku tüüpi asutusega, mille viimasel korrusel kõige kaugemas nurgas asubki otsitav kabinet. Seega on tõenäosus kohata juhuslikult seal oma kursusekaaslast suhteliselt väike - konfidentsiaalsus on 100% garanteeritud.

Suureks üllatuseks ei oodanudki kabinetis ees Frankensteini välimusega kitlis meesarst, roostes lehmasüstal vööl, vaid hoopis väga nägus ja rõõmsameelne noor näitsik, kes suhtus eksperimenti väga positiivselt. Roostes oraga tillu nokkimise asemel võeti hoopis verd. Vere kaudu saab testida HIVi ja teisi sugulisel teel levivaid haigusi nagu klamüdioos, gonorröa ja süüfilis. Pärast vere võtmist tehakse anonüümne konto ja väljastatakse nimega anonüümne nr, mis kleebitakse laborisse saadetavate testide peale. Testide tulemused saab teada nädala pärast ja konfidentsiaalsuse huvides saab need ise kohapealt kätte. Telefoni ega e-maili teel neid ei jagata.

Naiste- või meestearsti läbivaatusele saamiseks tuleb ennast järjekorda panna. Naiste puhul on see umbes nädal ja meestel võib ulatuda isegi kuu ajani. Paraku selgus, et mehi käib testimas ligi 5 korda vähem kui naisi. See on kurb, sest statistiliselt levitavad just mehed palju rohkem erinevaid suguhaigusi.

Tartu Tudengi eksperimendigrupp soovitab eeskujulikult tervetena ka teistel tudengitel hoolitseda oma tervise eest ning käia ennast regulaarselt või vähimagi kahtluse korral kontrollimas.

Read more!

Hispaanlastega Salamancas

Maarja Ojamaa, kes õppis Hispaanias kommunikatsiooniteadust kirjeldab ühte sealset traditisoonilist vabaajaveetmisvõimalust. (Pilt: Maali Käbin)

Hispaanias on üheks omapäraseks traditsiooniks tegevus, mida nimetatakse ir de pinchos ning mis sisuliselt tähendab sõpradega väljas söömas käimist. Kuid seda mitte mitte nii nagu meil kombeks on, et minnakse restorani ja tõstetakse endale praed ette, vaid käiakse mööda erinevaid baare, kust ostetakse endale joogid, millega antakse kaasa pincho, mis kujutab endast erinevaid toite väikeses koguses. Pincho võib olla alates looma ribidest kuni erinevat sorti väikeste võileibadeni, grill-lihast kahe saiaviilu vahel kuni tortilla`ni, mis on teatud sorti ülihea kartuli-muna vorm.

Hispaania „siider“

Piirkonnas, kus mina elasin, oli selliseid baare tohutult, ainuüksi minu maja lähedal asuvas Van Dyck´i tänavas oli pincho baare 54. Ja tegemist polnud üldse kilomeetreid pika vaid lihtsalt ühe tänavaga, mis oli baare täis topitud. Juba see fakt iseenesest näitab, kui populaarne see traditsioon hispaanlaste seas on.

Jookidest on hispaanlaste seas populaarne õlu, mida mõned inimesed armastavad segada sidruni Fantaga. Tulemus on üllatavalt hea - eriti nendele inimestele, kellele muidu õlu ei maitse. Samuti joovad nad alkoholivaba mosto-nimelist jooki, mis maitseb justkui hästi magus viinamarjavein. Ka on Hispaanias olemas siider, kuid see pole “siider” meie mõistes. Jook on hapu ning meenutab veidi shampust. Selle pisut kummalise maitse aga kompenseerib see, et neil on siidri välja valamiseks eriline viis, mis näeb välja umbes nii: pudel tõstetakse kõrgele pea kohale, teise käega hoitakse all madalal topsi ja siis rihitakse siider sealt kõrgelt pea kohalt alla topsi. Pärast ujub küll kõik siidrist, kuid tegevust on väga kihvt vaadata.

Minu isiklik lemmikjook on tinto de verano, mida tellisin küll igal pool ja igal ajal. Muidugi sain ma tihti peale selle joogi küsimust vastuseks sõbraliku muige, sest seda veini ja gaseeritud vee segu joodakse seal üldiselt ainult suvel. Muul ajal küsivad seda ainult guiri´d - nii nimetatakse sõbralikult üleolevas toonis välismaalasi.

Kasutatud salvrätid ja lärm

Kogu see lõbu pole aga üldse kallis. Peale umbes nelja erineva baari läbikäimist peaks kõht küll väga täis olema. Kui neist kõigist võtta joogid ja söögid, kulub sõltuvalt baaridest kokku umbes 5-6 eurot. Võrdluseks võib tuua, et tavaliselt väljas söömas käies peaks 12 euroga kindlasti arvestama.

Kuidas valida baari kuhu tasub pincho´sid sööma minna?

Öeldakse, et tasub vaadata kui palju mingis baaris pärast lõuna- või õhtusöögiaega ärakasutatud salvrätte põrandal vedeleb. Hispaanlastel nimelt pole kombeks oma prahti prügikasti panna. See on osa nende kultuurist.

Ja loomulikult käib “pinchode” söömise juurde tohutu lärm, kuna hispaanlased tõesti räägivad palju ja kõvasti, kuid minu kõrva see ei häirinud, otse vastupidi - mina isiklikult täiesti nautisin seda, kuna see tekitas tunde, et minu ümber elu käib. Kuidas saakski see ebameeldiv olla?

Read more!

Leia endas nõhklus!

2007. aasta sügisel Tartu Ülikooli haridusteaduskonda astudes olid värske ja entusiastliku tudengina minu esmaseks prioriteediks akadeemilised õpingud.

Eesmärk on ju saada targaks ja asjatundlikuks õpetajaks. Samas – mis siin pattu salata – ootusärevus oli sees ka seltsielu suhtes. Kolmapäeva õhtuste Retro Groove’ide, Zavoodi järelpidude ja Krooksu ööpelmeenide kohta olin legendaarseid lugusid kuulnud ka koduses Tallinnas. Tõsi see on, Tartu ööelus ei pea ilmselt keegi pettuma. Selle kõrval tekkis kiiresti soov saada loenguväliselt midagi ka vaimule. Esimesed põhjalikumad kokkupuuted pedagoogikaga äratasid tahtmise haridusvaldkonna kohta rohkem teada saada, suhelda sama eriala inimestega ning ka praktiliselt midagi ära teha. Õnneliku juhuse läbi nakatusin pisikusse nimega nõhklus. Tegu on haridusteaduskonna Noore Õpetaja Huviklubiga, mis ühendab noortepäraseid ja entusiastlikke õpetajaks õppijaid ja ka teisi hariduseluhuvilisi. NÕHKil on kaks peamist eesmärki – tutvustada TÜ haridusteaduskonna võimalusi ja populariseerida seeläbi õpetaja elukutset ning samas arendada noori tulevasi õpetajaid.

Oma eesmärke viivad NÕHKi liikmed ellu mitmel viisil. Näiteks käivad nõhklased erinevates koolides, et arutleda õpilastega nende edasise haridustee üle, tutvustada õppimisvõimalusi Tartu Ülikoolis ning leida õpetajakutsest lähemalt huvitatuid. NÕHK on välja andnud ajalehe Õpetajaks, kirjutanud koolilehtedesse ning käinud haridusteaduskonda esindamas Teeviida ning Intellektika messidel. NÕHK aitab korraldada haridusteaduskonna infopäeva, mis toimub 19. märtsil ja hoiab sõrme teaduskonnas ja mujal toimuvate samateemaliste ürituste pulsil.

Lühikese ajaga on välja kujunenud meeldiv traditsioon kohtuda iga paari nädala tagant aruteluõhtutel Werneris või mõnes teises hubases kohvikus. Koos külalisesinejatega on vaatluse all olnud mitmed erinevad teemad: koolivägivald, üldhariduskooli olukord, koolikorraldus, õppekavad, riigieksamid, õpetajakoolituse tulevik, üliõpilasvahetuste programmid, erikoolid, meie meediaplaan ja koostöö koolidega jne.

Niisiis võib öelda, et nõhklusega nakatanuid ühendab huvi ja soov haridusmaastikul midagi korda saata, et kokkuvõttes oleks meie koolides võimalikult palju optimistlikke, loovaid ja oma individuaalseid tugevusi arendavaid ja rakendavaid õpilasi ja õpetajaid. Asjal on ka oma „konks“: kuigi eespool kirjutatud jutu põhjal võib jääda mulje, et nõhklased on ühed jube tõsised tegelased, saadab tegelikkuses kõiki NÕHKi kohtumisi rõõmsameelsus, nali ja naer.

Kui Sinul, hea lugeja, tekkis nüüd tunne, et ka Sinus võiks peituda väike nõhklane, siis meie sekka on teretulnud nii õpetajaks õppijaid kui ka kõik teised, kel lihtsalt soov silmaringi laiendada ning mõnest huvitavast ja lõbusast kohtumisest osa võtta! Rohkem saad meie kohta teada: www.ht.ut.ee/nohk .

Maarja Pruuli

Haridusteaduskonna tudeng

Read more!

Kuidas tudeng infot hangib?

Pole põhjust seda lugu vahele jätta – me ei arvutanud, kui palju kasutatakse postimees. ee ja google.ee saiti tudengite poolt. Kiikasime hoopis „orkutimaailma“.

Idee tuli eksperimendi grupi liikmetel loengus – igalt teiselt ekraanilt kumas vastu Orkut. Tundub, et rate.ee on hääbumas ja orkut.com on „uus elu“. Tekib hirmujudin, et järgmisena võivad kaduda Kaubamaja ja Viru keskuse „ajaveetjad“.

Müüt: „Kui Sul pole orkutis kasutajat, siis Sind ei eksisteeri“. Communities on kohad, kus saavad kokku inimesed, kes mõtlevad teatud teemadel sarnaselt. Enamikel kursustel on oma kommuun, kus arutada kursuse pidude ja erinevate ainete teemadel. Tihti visatakse õhku küsimus – kas keegi räägib edasi ka neile, kel pole Orkutit?

Seega saab portaalist hädavajalikku informatsiooni ainete läbimiseks ja kursusekaaslastega ühenduse hoidmiseks. Kuid mitte ainult. Täpselt teatakse ka oma tutvusringkonna tegemisi. Orkutis näeb kohe ära, kellel on tulemas sünnipäev ja kes lisas uue pildi.

Seda, kui kiire on Orkutis kajastatava info levimine reaalses elus, otsustasimegi katsetada. Idee tuli ühe raseda õppejõu loengus. Head uudised peaksid olema need, mis levivad kõige kiiremini ja millele juletakse ka reageerida.

Seega, üks eksperimendi grupi liige, kes on oma sõpradele teadaolevalt juba pikemat aega suhtes, lisas neli pilti. Ühel neist oli kujutatud loote ultraheliuuring; teisel pulmakleitide valik; kolmandalt pildilt võis välja lugeda pulmareisi kujutamist; ja neljas oli kuldse retriiveri pilt. Ühegi pildi allkiri ei reetnud otseselt, et konto omanik ootab last või planeerib abielluda. Kuid inimesed tegid omad järeldused ning tulemused olid märkimisväärsed.

Esimese poole tunni jooksul võtsid ühendust lähemad ja kaugemad sugulased, kes tahtsid teada, kas võib õnne soovida. Siis järgnesid sõbrannad, kellega ei oldud lähiajal suheldud. Ja seejärel levis info kulutulena. Ühel hetkel helistas eksperimendi sooritaja isegi emale, ennetamaks halvimat.

Pildid olid üleval umbes 24 tundi, kuid uudis pole siiani hääbunud – eksperimenteerijalt ja tema lähedastelt uuritakse veel tänagi, kas „pirukas on ahjus“ ja kevadel saab „pika laua taha“. Ilmselt tehakse seda ka homme. Ja ülehomme.

Ja kuigi orkutis levitatava informatsiooniga on võimalik kergekäeliselt manipuleerida, siis see ei tähenda, et seda ei usaldata. Seepärast ka meie soovitus - usalda, aga kontrolli :)

Tudengid ei ole ainukesed, kes seal pesitsevad. Hiljuti palus üks õppejõud, et enne esitlust kindlasti oma nime öeldakse. Ta oli eelmisel korral seda teha unustanud ning veetis tükk aega Orkutis piltide abil nimesid ja nägusid kokku viies.

Kellel veel ei ole kontot, ütleme vaid üht – minge ja tehke. Te ei tea, millest võite seda omamata ilma jääda!

Tartu Tudengi toimetuse eksperimendi grupp

Read more!

Stipendiumid

Stipendium erivajadustega tudengitele

Lions Club koostöös TÜ üliõpilasesindusega annavad välja stipendiumi suuruses 12000 krooni puudega noorele erakorralise teo eest õpingute või muu vajaliku toetuseks

Põhimõte: LC Tallinn Vanalinn tahab nimetatud stipendiumiga tähelepanu juhtida puuetega noorte erilistele tegudele ning vajadustele, samas ka tutvustada meie Lionsklubi laiemalt ning Lionsliikumist üleüldse.

Stipendiumit võib taotleda ükskõik mis puudega noor kuni vanuseni 30 aastat.

Kuna tänavu on eriline rõhk asetatud vaegnägemisele ja selle ennetamisele ja ravimisele on ka stipendiumi saajaks eelistatavalt vaegnägija.

Puudega noor peab aasta sees olema korda saatnud eriliselt silmapaistva teo, kaalutult puudeastmele. Tegu võib olla ükskõik mis vallast – näit. Sport, muusika, õppimine, töö, teadus jne.

Taotlused peavad olema hästi põhjendatud, täiendatud pildimaterjaliga kui võimalik ja kinnitatud õppeasutuse, töökoha vms. poolt

Stipendium antakse välja LC Tallinn Vanalinna Charterõhtul 27. aprillil või muul sobival kuupäeval.

Uuri lähemalt www.tyye.ee/stip

Sul on hea mõte? Tule tee see TÜÜE abiga teoks

Sul on hea mõte, mille teoks tegemine nõuab väikest rahasüsti?
Tahaksid viia ellu midagi eriti geniaalset?
Hea mõte on väärt raha!

Tartu Ülikooli üliõpilasesindus koos TÜ Üliõpilaskonna Sihtasutusega panevad sellise teo eest välja Hea Tudengimõtte stipendiumi, mille suurus on 5000 krooni ning millele võivad kandideerida kõikide teaduskondade ja kolledžite tudengid, nii päevasest õppest kui ka avatud ülikoolist.

Hea Tudengimõtte stipendiumi taotlemiseks tuleb üliõpilasel esitada TÜ Üliõpilaskonna Sihtasutusele (Ülikooli 18b) 4. aprilliks 2008 järgmised dokumendid:
-isiklik avaldus (stipendiumi avalduse vormi leiab aadressilt www.tyye.ee/stipendium);
-curriculum vitae;
-projekt ja seletuskiri (vajadusel).

Stipendiumi määrab ja tulemused kuulutab välja stipendiumikomisjon koosseisus TÜ Üliõpilaskonna Sihtasutuse nõukogu koos juhataja ning TÜ üliõpilasesinduse teabespetsialist, hiljemalt 14. aprilliks 2008.

Täpsem info: www.tyye.ee/stipendium

Read more!

Noorte passiivsus pärsib võimalusi

Kui Itaalias on tavapärane, et noored pidevalt tänavatel meelt avaldavad, Prantsusmaal suisa autosid põletavad, siis Eesti noored on keskmisest passiivsemad.

Avalike koosolekuid küll korraldatakse, kus noored on ühed osalejatest, kuid noorte omaalgatus on vähene. Aprillirahutusi siinkohal ametlikult planeeritud meeleavalduseks pidada ei saa. Ometigi on avalike koosolekute vaba pidamine privileeg, mida on lihtne kasutada.

9.-10. veebruarini toimus EÜL-i, ENL-i ja ESCU poolt korraldatud koolitus, kus räägiti meeleavalduste viisidest, seadusandlusest, suhtekorraldusest ning jagati varasemaid kogemusi. Ürituse kulminatsiooniks korraldati Tallinnas Tammsaare pargis avalik koosolek, kus toetati Valgevene sõnavabaduse suurendamise vajadust. Ürituse käigus sooviti näidata, et Eesti noortel on võimalus, millest Valgevenelased vaid unistada võiksid.

Kas noored on passiivsed vähesest teadmatusest või leviva individualismiga on noored valinud mugavama variandi oma meelsuse näitamiseks interneti kommentaarikülgedel virisedes ja sõimates samas jäädes anonüümseks ja tabamatuks. Võimalik, et avalike koosolekute pidamine on lihtsalt vanamoodne?

Ka sellele on modernses maailmas leidnud nutikamad lahendusi silent disco ja flashmob`i näol. Ilmselt võiksime juba täna harjuda mõttega, et lisaks rämpspostile võib meie E-postkasti sattuda mõni kaasahaarav kutse kogunemaks kuhugi, tegema täpselt ühel ajal midagi sarnast ning seejärel laiali minema justkui see oleks loomulik. Mida teeksid, kui näeksid kaubanduskeskuses inimesi kivistumas täpselt ühel ajal või satuksid Raekoja platsil padjasõtta? Ulme? Tallinnas selline üritus suudeti hiljaaegu korraldada ning saavutati ka edu, pälviti meedia tähelepanu! Vastavasisulisi koduvideoid võib näha YouTube`ist hulgaliselt.

Kui leida inimesi, kes tunnevad veel, et nende õiguseid on rikutud või vastupidi on ühiskonnas midagi positiivset korda saadetud miks mitte koguneda ja seda ka teistele välja näidata! Miks mitte võtta aeg maha kaubanduskeskuses või rongijaamas rahvas munema panna! Miks mitte korraldada toetav avalik koosolek. Oluline on seda teha korraldatult ja seaduslikult, sellisel juhul võib loota parimale õnnestumisele ja ka politsei kaasabile.

Pille-Riin Raudsepp

Riigiteaduse 2.kursus

Tanel Rannala

Read more!

Kevadpäevad peletavad loovalt pakase

Kuigi külmapoisid on sellel aastal näpistamise asemel põski pigem paitanud ja lumemöldrid päris laisalt lumeveskil jahvatada laskunud, saab päike alles siis südamesse pugeda, kui algavad ettevalmistused Tartu Kevadpäevadeks.

Sel kevadel kutsuvad korraldajad kõiki üles loovalt mõtlema ja hallist argipäevast ebatavalisi ideid leidma. Kevadpäevade vallatu nädal mitmekesiste üritustega annab suurepärase võimaluse oma fantaasia ja mängulisus ellu rakendada.

Et terve pika talve mütsi alla kogunenud mõtetest pea valutama ei hakkaks, tuleb kibekiirelt tegutseda ja kõik loovad ideed ja lennukad fantaasiad teoks teha. Need, kel mõni viisijupp juba pikemat aega hinges kummitab, saavad oma laulu lindile salvestada ja selle hiljemalt 21. aprilliks Tartu Üliõpilasmajja saata, sest Tudengilaul ootab juba ammu uusi säravaid tähti. Tehnilise taibuga tudengid peaks haarama kätte mutrivõtmed ja muud ehitusriistad, sest isetehtud sõidukite võistlus Bambus on tagasi ja Karsummi lennumasinad tahavad meisterdamist. Oma loovuse ja loomingulisuse võib rahva ette tuua ka tudengilaadal, paadirallil ja kostümeeritud teatejooksul. Need, kes ise sel aastal rahva ette astuda ei taha, võivad kogu tralli pealt vaadata ja järgmiseks aastaks julgust koguda.

Lisaks linnulaulule saab sel kevadel muusikaelamuse ka kevadpäevadel. Kahel päeval kajab üle Tartu raekoja platsi muusika Eesti tipp-ansamblitelt – esimesel päeval kutsume kõiki tudengeid rokkima ja teisel päeval ootame suuremaid folkmuusika sõpru. Ise saab kätt proovida kunsti- ja muusikatänaval ning oma lauluhääle lisada öölaulupeo suurehulgalisse laulukoori.

Lisainfo, registreerimine ja kava www.studentdays.ee

Kohtumiseni Tartu Kevadpäevadel, 28. aprill – 4. mai

Ülikooli Kultuuriklubi

Read more!

Ära vali valimata jätmist!

Elus tuleb paratamatult teha valikuid. Keegi ei küsi, kas Sa seda tahad või ei. Peab lihtsalt leppima ning olusid arvestades otsustama võimalikest soodsaima kasuks. Üks valikutest on ka valimata jätmine, kuid olgem ausad – see ei too kellelegi mitte vähimatki kasu. Ei tee see rõõmsaks kandidaati, kellel hoolimata tema üliinimlikest pingutustest jääb puudu täpselt see üks ja ainuke õnnetu häälekene, ega pole mõistlik ka Sulle endale, sest sellisel juhul teevad teised valiku Sinu eest.

Kuigi kool on üks, ei pruugi näiteks õigusteaduskonna tudengi probleemid olla samad, mis matemaatika-informaatikateaduskonna omal. Selleks et mitte jääda hüüdjaks hääleks kõrbes, vali endale esindaja, kes võiks midagi ära teha just Sinu murele lahenduse leidmisel. Kes tahaks jääda passiivseks kõrvalseisjaks, kelle eest otsustatakse kõik ilma arvamust küsimata ära?

Sellel aastal kandideerivad Tartu Ülikooli Üliõpilasesindusse 61 hakkajat tudengit. Esmapilgul võib vaadates silme eest kirjuks lüüa. Mis saab siis, kui mitu kandidaati, kellest üks on toredam kui teine, on tuttavad, kui hääle saab anda vaid ühe poolt? Või kui antud nimekiri mingeid emotsioone ei paku? Otsustamise teeb siis kas lihtsamaks või keerukamaks (olenevalt inimesest) asjaolu, et iga tudeng saab hääletada üksnes oma teaduskonnas üles seatud aktivisti poolt. TÜÜE koduleheküljel (http://www.tyye.ee/valimised08) on võimalik kokku viia nimed nägudega ning tutvust teha CV-de ja motivatsioonikirjadega. Uurige ikka järele, mida Sinu hääle püüdmiseks kokku lubatakse.

Kogu valimisprotseduur on toodud hiireklõpsu kaugusele – 11.-13.märtsini on võimalik teha oma valik ÕIS-is. Kellele infoajastu meetodid ei sümpatiseeri, saab TÜ raamatukogus isiklikult oma käega sedelile numbri kirjutada ja hiljem selle kasti libistada.

Hääletamine ei ole kohustus, see on võimalus valida!

Jane Teras

Riigiteaduse 1. kursus

Read more!

Tulevaste TÜÜEkate lubadused

Tartu Tudeng piilus 2008/2009. aastal Tartu Ülikooli Üliõpilasesindusse kandideerijate motivatsioonikirju ja toob teieni mõned „killukesed“.

• Teaduskondade ja tervikuna Tartu Ülikooli suhtlus oma üliõpilastega ei tohiks piirduda vaid riigieelarvelistele üliõpilastele kaks korda aastas õppemaksu arvete saatmisega.
• Leian, et tänasel päeval on üliõpilaskond kaugel ühtsustundest - tudengivaimust, tänu millele kujuneksid tudengiaastatest võimalikult „kaunimad aastad sinu elus“.
• Usun, et ratsionaalse ellusuhtumise, idiootliku järjekindluse, kerge iroonilisuse ja täiesti kompleksivaba suhtlemisega olen sobiv isik TÜ üliõpilasesindusse kandideerima ning suudan anda praeguste kogemuste ja teadmistega sellele killukese lisaväärtust või siis vähemasti naiivselt optimistlikku tasuta tööjõudu.
• Kogemused, teadmised ning head isikuomadused on need, mis on aluseks teie usaldusele, et aidata mul anda oma parim Tartu Ülikooli üliõpilaskonna jaoks. Sõnade tõestuseks olgu teod!
• Siiralt loodan, et saan võimaluse olla meie ülikooli jaoks kasulik.
• Lisaks keelelistele oskustele meeldib mulle inimestega suhelda ning olen valmis ka avalikult esinema, sest esinemiskogemust on mul juba 15 aastat.
• Iga tudeng peaks veetma vähemalt ühe perioodi oma õpingutest Eestist väljas. See on oluline osa haridusest, kuid ega enne ei tea, kui käinud pole. ... Samuti on meil õigus välislektoritele, kes on siin nagu kalliskivid ja toovad kokku palju suurema rahvahulga kui TÜÜE valimised või mõni rebasenädala üritus. Aga miks siis on nii, et ei hoolita esinduse valimistest? Kas see on kõigest rahuaja demokraatia normaalne avaldus? On elu nii korras, et midagi muuta pole vaja? ... Mina tahan kaitsta meie huve!
• Kuna Tartu on juba ammustest aegadest tudengilinnana tuntud, siis lisaks esmaklassilisele haridusele peaks esmaklassiline olema ka tudengielu. ... Ülikooli kaudu on võimalik väga efektiivselt vähendada kahetsusväärset lõhet eri rahvuste vahel Eestis.
• Alates 2008. aastast on kohustuslik kõigil elanikel oma pürgi sorteerida. Mulle on väga tähtis Eestimaa keskkonna hoidmine, kuid uut seadust oleks lihtsam täita, kui ühiselamute juures asuks rohkem erinevate jäätmete jaoks mõeldud konteinereid.
• Üheks peamiseks põhjuseks, miks otsustasin kandideerida Tartu Ülikooli Üliõpilasesindusse on see, et muuta üliõpilaselu sportlikumaks, aktiivsemaks, meeleolukamaks ja meeldejäävamaks ning seda mitte ainult endale ja TÜÜE liikmetele, vaid kogu tudengipere jaoks.
• Kursuse peod on väga lahedad üritused, kuid tahaks tunda sellist ühtsust terve üliõpilasperega.
• Nt, mis tunne on teil, kui Liivi 2 auditooriumis lõppeb järjekordne loeng, kõht on tühi, aga sööklas on alles ainult mulgipuder. Mitte, et mul midagi selle vastu on, igasugune puder on kasulik, sööge hommikuti putru!, aga kas ei tahaks siis midagi sellist head toitvat- rohkem valikuid ja vb isegi võimalus endale teatud söök reserveerida.
• Kindlasti oleme enamus endale aeg-ajalt püstitanud küsimuse, missugune roll on meil, üliõpilastel ühiskonna jaoks?
• Üliõpilasesinduses näen võimalust kasutada praktilises elus loengutes õpitut.
• Leian, et olukord, kus paljud meie seast on nö passiivsed tudengid, ehk käivad koolis vaid eksamitel ning muul ajal keskenduvad tööl käimisele, on lubamatu.
• Oma rolli näengi pigem nõuandvana – seisukohtade kujundamine, protsesside jälgimine.
• Neid valimisi nähes tuli esimene mõte, et miks mitte.
• Leian, et tudengid peavad olema mitte ainult aktiivsed vaid ka hoolivad kaastudengite suhtes.
• Kindlasti ei ole esindusse kuulumise eesmärk vigade otsimises vaid pigem oma osaluses aidata sellel organisatsioonil saada seesmiselt ühtsemaks, tugevamaks ja väliselt arvestatavamaks jõuks.
• Rakendaksin oma senise organiseerimiskogemuse erinevate ürituste korraldamisse, et tudengitel oleks, mida oma ülikoolipõlvest meenutada. Olen valmis pühendama tegevustesse aega, energiat, loovat mõtlemist. Valides mind, valid mitmekesise ja muretu tudengiaja!
• Haridusmaastikul on küllaldaselt probleeme, millele tuleb erinevalt läheneda ja ma usun, et kõigepealt tuleb neid mõista, et teha muudatusi.

Read more!

Kes esindab Sinu huve?

Eesti vabariigi põhiseaduse kohaselt on kõrgeimaks riigivõimu kandjaks rahvas. See tähendab et ka tudengid kui riigi kodanikud.

Teatavasti on iga kodaniku kohustuseks käia valimas. Samuti on igal tudengil õigus ja kohustus käia valimas enda huvide eest seisjaid – üliõpilasesindajaid.

Mille järgi sina valid?

See, et tudengid pole just kõige aktiivsem valijagrupp, pole kellelegi üllatus. Kahju on aga kõrvalt näha juhuseid, kus tudengite hääli ostetakse odava „nänniga” ära. Mõtle natuke enne kui võtad vastu kellegi nimega pastaka ning lubad selle eest oma hääle. Hea tudeng, mõtle enne, mida see pastaka-kandidaat sult ära võtab. Tegelikkuses röövib ta sinult võimaluse saada kõige paremini esindatud.

Ajalugu on näidanud, et parimad tudengiesindajad ei jaga valimiste ajal šokolaadi, pastakaid, visiitkaarte või kiirnuudleid – parimate tudengiesindajate kaubamärk on oma teaduskonna tudengite esindamine TÜÜEs.
Paljude tudengite tagasiside TÜÜE tegemiste osas on olnud negatiivse meelestatusega, kuna esindust peetakse erakondlike noorpoliitikute mängumaaks. Kallis valija, nimekirjas on väga palju neid, kes ei kuulu ühessegi erakonda ega noortekogusse, ole hea, uuri oma kandidaadi tausta ning tee otsus selle järgi, mida inimene oma motivatsioonikirjas lubab. Esindus ei ole politiseeritud, kui sina, hea valija, sinna poliitiliste huvidega inimesi ei vali.

Vähene tuntus või vähene huvi?

Tartu Ülikoolis õpib päris palju tudengeid, kes pole kuulnudki sõna õpilasesindus, üliõpilasesindusest rääkimata. Kas tegemist on esinduse kui organisatsiooni vähese reklaamiga? Või hoopis sellega, et üliõpilane lihtsalt pole kunagi mõtelnud selle peale, kuidas seista oma huvide eest?
Üliõpilasesindusse mõne murega pöördunud tudengitest on 99% saanud nõu ja abi. Neid üliõpilasi ei ole 18 000 – see tähendab, et mitte kõik üliõpilased ei otsi TÜÜEst oma probleemile lahendust vaid eelistavad oma murega kodus istuda ning odata kui asi veel hullemaks läheb.

Valimised 11.-13. märtsini

Eesseisvate tudengiesindajate valimiste kolm juhtlauset on: "Rohkem seksikaid õppejõude!" "Võim tudengitele!" ja "Loengud mugavamaks!". Need on ideed selles vallas, mida uus esinduse koosseis võiks ära teha.

Näiteks, mitmele sinu kirjale on õppejõud vastamata jätnud? Või mitu korda oled sa oma bakatöö juhendajaga kohtunud? Need on kaks tavapärast probleemi, millega TÜÜE poole pöördutakse. Samuti tahabki igaüks meist, et õppejõud vastaksid meie õppetööga seonduvatele küsimustele või et diplomitööde juhendajad suhtuksid oma töösse tõsisemalt. Seda kõike on TÜÜE viimase aja töö ja ettevõtmine väljendanud ning loodetavasti uus koosseis jätkab seda.
„Seksikate õppejõudude” loosungi all soovime tõmmata ülikooli juhtkonna tähelepanu asjaolule, et vähese palga tõttu lähevad paljud õppejõud teistesse ülikolidesse.
Täpsemalt saab sellekordsete valmiste kohta infot TÜÜE kodulehelt www.tyye.ee, kust leiab plakatid ja nende loosungite põhjendused.

TT Read more!

Vali oma tudengiesindaja!?!

Kas mäletad kelle poolt hääletasid eelmistel TÜ üliõpilasesinduse valimistel?

Kas juba oled otsustanud kellele annad oma hääle see aasta?

Kas su hääl läheb mõnele sõbrale või hüperaktiivsele erakonnaaktivistile, kes eelmisel kursapeol jagas sulle tasuta viina?


Mõtle hoolikalt nendele küsimustele enne kui otsustad, kes seisab tõeliselt just Sinu kui valija huvide eest.

Oma valiku saad teha juba 11.-13. märtsini ÕIS-is.

Enda teaduskonna kandidaatidega saad tutvuda siin:

www.tyye.ee/356950

Read more!

Muinasjutt teadmistest

Tartu Tudeng hoiab silma peal meie üliõpilastel välismaal.

Veebruarinumbri Berliini korrespondent on Rasmus Talviste, kes läbi muinasjutuprisma räägib oma elust Berliinis, endises (ja ka praeguses) hipide-punkarite-vabatmeeste linnajaos endise Berliini müüri ääres. Rasmus õpib Berliini ülikoolis magistrantuuris esimesel kursusel.

Poiss kohtub teadmistega. Ei mujal kui teadmiste kojas, suur ja esmapilgul aukartustki äratav võib ta tunduda, kuid karta pole midagi ja poiss astubki sisse. Võtavad siis sõbrad laua taga istet ja istuvadki nõnda mõnda aega, kuni on aeg lahkuda. See on justkui raamat padja all magamine või professori loengus jutu vestmine, teadmine tahab olla sõber ja eks ta ole ka kui lasta tal olla.

Roheline valgusvihk juhatab poisi Adlerhofi peatuseni ja jätab siis S9 aknast hüvasti. Rong on pikk, isegi liiga pikk ja mõne aja pärast tehaksegi ta pisikeseks rongikeseks ainult nelja vaguniga. Eks inimesedki kohane ja poe hulgakesi kokku, vahest ainult mõned, kel uni magusam või kes tantsivad katustel vallssi, ei tea muutustest rongi hingeelus midagi, aga ju neidki oota depoopeatus või mõni teine väike rong, kellest suur tehakse.

Warssauer Strassel tervitab poissi lillenurk ja jaapani lilleperekond. Nad tulevad hommikuti ja õhtuti lähevad, palju inimesi käib neist mööda ja ka poiss läheb, pole temalgi seal pikemalt puhata, on ju U1-ni suisa jalutuskäigu jagu maad! Kuninganna jälgib majesteetlikku sigimist esimesse vagunisse. Mahajäämiskartus ei ole naljaasi, järgmine rong läheb ju alles viie pärast! Poiss läheb rahumeeli esimesest vagunist mööda. Ka teisest ja kolmandastki läheb mööda. Tühi neljanda vaguni uksed on kutsuvalt lahti. Poiss suleb uksed ja istub üksi tühjas vagunis, isegi kassi ei ole seltsiliseks.

Nii see teekond teda viibki, ikka üle silla ja kauguses säravast teletornist mööda, kuni Görlitzer jaamas on aeg jätta kassid ja vagunid ja kanduda edasi sandlipuu lõhnaga. Mõnikord, justkui imeväel, on teadjanaine sellega kogu peatuse täitnud, teinekord ju on ta siis kusagil mujal lummamas ja olemas. Tal on targad ja head silmad ja sõbralik hääl.

Poisi jalad viivad mööda Hommikumaa kohvikust ja algkoolist. Majast läbi ja paremat kätt, sealt võibki teda teinekord, hea õnne korral, kui küünal põleb, leida. Seda poiss teab ja sellest teadmisest piisab.

Read more!